Neegripoiss

Meie korterisse tahtis tulla mitu neegrit. Saatsime nad tagasi. Siis tuli eraldi veel üks neegripoiss. Tema lasksin sisse. Kui ma oleksin teistele neegritele öelnud, et neegripoiss on siin, siis nad oleksid mind arvatavasti näkku löönud sõna "neeger" kasutamise eest. Tahtsin õpetada neegripoisile pingpongi palli õhku põrgatamist. Viskasin palli õhku ja tema pidi seda reketiga lööma. Ta sai ainult üks kord pihta. Siis põrgatasin palli ise. Mina sain rohkem pihta, aga mitte nii palju kordi kui tavaliselt. Mõtlesin, et kui mina viskasin palli õhku neegripoisi eest, siis oleks õige olnud, kui oleksin lasknud neegripoisil visata minu eest. Aga seda ma teha ei riskinud, sest ta oleks võinud visata halvasti. Ja ta oleks võinud visata sihilikult nii, et ma pihta ei saaks. Neegripoissi hakkasid huvitama meie karvased mänguloomad. Meil oli kaks pruuni mängukaru. Näitasin, et üks neist on minu oma. Siis tuli meelde, et minu oma on teine, sest minu omal ei olnud pea küljes mõlki.

Olime Paides. Räägiti, et Pille oli öelnud, et ta tunneb ühte suurt mafioosot ja toob sellele välismaalt automaadi. Ukse taga käis üks mees. Kui ta läinud oli, avaldasin kahtlust, et see võis olla keegi, kes käis vaatamas, kas meie oleme siin, et keegi teine saaks tulla meie pihta automaadist tulistama. Ema ja isa ütlesid, et karta pole midagi. Hakkasime aia äärest õunu ämbrisse korjama. Et tegemist oli unenäoga, ei tahtnud õunad lõppeda, vaid üles korjatute asemele tekkisid uued.

Läksin ühte raamatukogu ruumi. Seina peal olid ajalooüliõpilaste nooremate kursuste listid. Minu kursusel endiselt listi ei olnud. Seina peale oli jäetud kellegi lugejapileteid, et omanikud neile järele tuleksid. Mõtlesin, et kui keegi mind siin relvaga sihib, siis haaran ka ise kohe revolvri välja. Aga minu revolver on liiga peene toruga, nii et see vaenlast ei tapa. Pealegi kui ma selle välja võtan, võib vaenlane seetõttu just enesekaitseks tulistada.

Sain "Loomingust" lepingud nelja asja korraga avaldamise kohta. Minu tekstide avaldamine pidi olema Elaanile suur pettumus. Asta Põldmäe esitas mulle kirjas küsimuse, kas ühe luuletuse liitsõnu ei peaks tegema eraldi sõnadeks. See luuletus oli võetud raamatust "Uneriik". Mõtlesin vastata, et võib küll "Loomingus" avaldamiseks eraldi sõnadeks teha, aga raamatu kordustrükis ma jätan need liitsõnadeks. Aga Asta Põldmäe jõudis ise järeldusele, et tuleb jätta siiski liitsõnad, sest ma pean kõik luuletused kirjutama ühesuguses stiilis.

Mängisime jalgpalli. Pidi tulema nurgalöök. Artur haaras kätega peast, et mis nüüd saab. Seletasin, et mul tuleb väravast välja hüpata, et lõigata ära väravalööjale antav sööt. Aga nüüd said ka vastased minu plaani teada. Palli mängu panemiseks viskasin selle paremale äärele meie mängijale. See söötis palli vasakule tiivale vastase värava alla, kus kolm meie mängijat olid vabad.