Ümbrikud rõdul

Saalile pandi uus põrand. Sellega ei saanud rahule jääda, sest uus põrand haises. Õpilasi taheti panna korvpalli mängima nii, et nad mängivad saali otstes olevate korvirõngaste vahel. Aga nad hakkasid mängima hoopis risti üle saali väiksemate mõõtmetega väljakul. Mängu lülitusin ka mina. Mulle ei jäänud meelde, milline klassivend on kummal poolel. Aktiivsemates mängijatest ma seda teadsin, aga kui ma neid peale võtma hakkasin või neile söötsin, siis ajasin nende poole ikkagi segamini. Seetõttu kostis minu suunas pidevat sõimu. Lahkusin mängust ja istusin korvilaua alla. Pall põrkas minu varbast auti. Sain veelkord sõimata. Kui hakati minema riietusruumi, surusin enda ees selle suunas ka Ivo ja Arieli. Nüüd nad võisid näha, et kuigi korvpalli mängisid nad minust paremini, olen ma neist teises mõttes tugevam. Aga oli oht, et ma siiski eksin. Riietusruumis võtsin riided selle nagi otsast, kuhu ma enda omad olin pannud. Puhkes vaidlus Ivo ja Arieliga, kes ei tahtnud lubada mul sealt riideid võtta, sest nad olid minu riided teise kohta ümber tõstnud.

Mängisin vihikust järgi malepartiisid. Kui ma sellega lõpetasin, tegin lahti televiisori. Teisest toast tuli Pille, kes ütles, et ta tahab vaadata ühte teist kanalit. Vastasin, et ta sai idee sellest, et mina televiisori lahti tegin. Pille oli sellega nõus, aga arvas, et see ei loe. Hakati vaatama Pille soovitud kanalit. Ühel hetkel jäi televiisor tummaks. Henn ütles, et see tuleb sellest, et juhe kukkus aparaadi seest välja ja läks katki. Hääle oleks tagasi saanud, kui oleks teisest aparaadist veel ühe juhtme välja tõmmanud. Aga sellist häält Pille ei tahtnud, sest see ragises. Lugesin entsüklopeediast märksõna "fašism". Ma ei olnudki vist seda märksõna sellest entsüklopeediast magistritöö kirjutamise ajal lugenud. Seal kirjutati, et Nõukogude võim püüdis vahet keskkihtide vahel suurendada. Ühe kommunisti kohta kirjutati, et ta püüdis asjadesse tulistamisega selgust tuua. Ei olnud selge, kas tulistamist oli mõeldud otseses või ülekantud tähenduses, aga võis arvata, et otseses. Vaatasin Eesti kaarti. Pärnumaa juurest leidsin suuruselt Kassarit meenutava saare. Sinna olid Helina vanemad millalgi elama kolinud. Helina ise ei olnud sellel saarel elanud. Läksin rõdule. Vaatasin sisse ühest naabermaja aknast. Nägin, kuidas üks mees pükse jalast võtab. Leidsin, et rohkem pole viisakas sinnapoole vaadata. Istusin rõdul pikendusjuhtmesse torgatud laualambi valgel ja mul olid kaasas kõik kirjad, mis Helina on mulle saatnud. Sadas vihma. Rõdule tuli Helina. Ta tahtis pikendusjuhtmesse torgata teist laualampi juurde. Hoiatasin teda, et kuna vihma on peale sadanud, võib niiviisi lühis tekkida. Lühist siiski ei tekkinud, kuigi korraks lamp särises. Helina küsis, miks ma olen tema kirjad rõdule toonud. Ütlesin, et selleks, et neid lugeda. Kui Helina tuppa tagasi läks, viis ta oma laualambi ära. Lõpuks läksin ka mina tuppa. Selgus, et päeva pole enam palju järel. Olin rõdul istunud endale märkamatult suurema osa päevast. Kogu selle aja oli olnud üsna pime. Nüüd tahtsin veel päevariided selga panna. Nägin, et Helina kirjade peale on langenud vihmapiisku. See muutis mind kurvaks, kuigi rõdu lae all kirjad läbimärjaks ei olnud saanud. Aga võis arvata, et tähed on ümbrikes laiali valguma hakanud. Märjaks olid saanud ka Leningradi vesivärvid, mis seetõttu omavahel segunema olid hakanud.