Söök ja jook Läänemaal

Seda ma juba mainisin, et aastal 1983 Läänemaal külastatud tallu oli varutud piimapulbrit ja kalakonserve. Need olid seal ilmselt loomade söötmiseks, aga neid tarvitasime ka meie. Veel oli ühes kõrvalhoones, nähtavasti keldris vaat koduõllega. Kuigi mina olin 6 ja õde 9-aastane, pakkus isa seda õlut ka meile. Ta nimetas seda õllevahu joomiseks, aga tegelikult kallas siiski kummalegi klaasitäie õlut. Esimene kord mulle üldse ei maitsenud ja ma ei joonud seda ära. Järgmistel kordadel, kui mulle veel rüübata pakuti, maitses juba paremini. See oli muidugi poeõllest lahjem. Varem ma polnud õlut joonud, aga ilmselt olin söönud õllesuppi, mida ema on jõulude ajal alati keetnud, aga selles vist alkohol hävib. Hiljem ei ole ma enam kunagi õlut joonud. Õllesuppi olen veel söönud, aga nüüd ei söö enam ka seda, sest sellel ei ole nii hea maitse.

Merelähedasele piirkonnale iseloomulikult püüti Läänemaal kalu. Kohalikud inimesed sõitsid pärast kalalt tulekut meie juurde ja üks naine näitas jala peal suurt haava, sest väljapüütud haug oli teda hammustanud. Läänemaal nägin esimest korda keedetud vähki. Neid oli ainult üks ja selle sõi isa vist üksi ära. Keegi kade ei olnud.

Ka meid viidi autoga mere äärde. Seal keedeti kartuleid. Mulle avaldas sügavat muljet, et soolase mereveega keetes ei olnud keeduvette soola lisada vajagi.

Ühel õhtul toodi autoga kurke. Hakkasime neid sööma. Ühe kurgi olin vist juba ära söönud ja sõin teist, kui kõht sai täis ja kurk muutus väga kibedaks. Kui ma sellest hiljem rääkinud olen, siis on öeldud ikka, et kurkidel tumedam ots sageli ongi kibe. Aga tol korral oli asi vist siiski selles, et muutus toimus minu suus, sest kui ema kurgi minu eest lõpuni sõi, ei tundnud tema üldse kibedat maitset. Mina aga ainult kibedat maitset tundsingi ja see oli täiesti väljakannatamatu. Kes ei usu, võib ise proovida täis kõhuga mõnda toitu veel paar portsu ära süia.

Tol aastal Läänemaal õppisin tundma mitut uut marja. Üks neist oli muulukas. Seda sain küll ainult ühe marja ja pole neid hiljemgi palju rohkem näinud. Teine oli mage sõstar. Hiljem olen märganud, et selle põõsaid kasvab ka Peedul, kus olin varemgi käinud, aga meelde jäi see mari ikkagi alles Läänemaal. Tol aastal maitses see mulle eriliselt. Mõjus nähtavasti nimi "mage", mis kõlas minu jaoks nagu "magus", ilma et ma oleks selle juures halvustavat varjundit märganud. Ühel naisel kas Läänemaal või Saaremaal kasvasid magesõstrad hekina. Küsimusele, kas neid võib süia, vastas ta, et võib küll, aga neil pole eriti head maitset. See arvamus mind ei mõjutanud, kuigi lapsed olevat kergesti mõjutatavad. Veel jäi mulle Läänemaalt meelde kas põldmari või murakas või mõlemad.

Raviteedest, mida ma varem ei tundnud, korjas ema seal nõmmeliivateed ja vorstirohtu. Aga neid ma ei tunneks praegugi hästi ära. Meelde jäi, et nad on omavahel sarnased ja vorstirohi kõrgem.