Jäin kadunuks

Pidin hakkama minema oma raamatu esitlusele. Tõusin voodist ja tundsin ennast halvasti. Karjusin esikus ema ja isa peale. Karjusin, et tuul viib mind põhjamaale. Ma ei tahtnud, et see juhtuks, aga samal päeval viis tuul mind tõesti laevale, mis sõitis üle mere põhjapoolsesse riiki. Elasin seal mitu aastat. Ühel päeval tulid isa ja ema mind vaatama, kuigi seni nad polnud teadnud, kuhu ma jäänud olen. Sõitsin koos nendega kodumaale tagasi. See luuletus, mille ma olin kadunuksjäämise päeval ette karjunud, oli kirja pandud ja iga sõna kohta oli kirjutatud mitu oletust, mida see võiks tähendada.

Lamasime voodites. Vennad hakkasid ühekaupa kõigi kuupäevade kohta küsima, kui mitmend süsteem see on. Vahepeal oli minu kord vastata, aga teesklesin magamist. Kui oli jõutud 25. kuupäeva juurde, siis ma siiski sekkusin. Jätsin osa päevi vahele ja ütlesin kohe 31. kuupäeva kohta, et see ei ole tegelikult kolmekümneühendsüsteem, vaid kolmekümneühendsüsteem on 31-kohalised arvud.

Kolisime kuuetoalisest korterist viietoalisse. Pille tõstis kõiki mööbliesemeid üksi. Minu arvates ei olnud õige, kui ta jättis kapid raamaturiiuli taha, nii et kapiuksi polnud võimalik avada. Siis oleks tulnud juba raamatud kappi panna, sest neid ei läinud nii palju vaja kui seda, mis praegu kapis oli. Pille pani otse vastu lage kõige kõrgema riiulivahe viltu põranda poole. Kartsin, et nii võib see pähe kukkuda. Rääkisin, et nii ei oleks tohtinud riiulit panna, aga Pille seda ei tea, sest ükskord oli tal füüsika tunnistusel kolm. Vend, kellele ma seda rääkisin, rääkis selle jutu kohe edasi.

Üks ennnast luuletajaks pidav inimene kirjutas oma blogis: "Kui see Runneli poeg üldse ei oskaks, siis ma ei hakkaks kirjutamagi. Aga midagi on valesti." Panin sinna alla kommentaari. Oma blogis olin kirjutanud surmast. Selle alla oli pandud kommentaar pealkirjaga "TEATAN SURMAST". Aga kommentaari sisu ei olnud seotud minu sissekandega, vaid kommentaaris anti teada, et selle autor sai ministeeriumist tapmiseks tibusid. Suuliselt rääkis ta naerdes, et üks laps oli hüpanud kõhuli kipsi sisse. Õhtul hakkasin otsima, kas luuletaja on minu kommentaarile vastanud, aga mul ei õnnestunud kuidagi tema blogi avada. Klaus ütles, et hoolimata minu jutust pole see luuletaja talle poliitilist üleskutset saatnud. Vastasin, et poliitikaga ei tegele see luuletaja, vaid teine sama perekonnanimega inimene. Luuletaja blogisissekande kohta küsisin, et kui võivad olla olemas paremad ja halvemad autorid, miks siis keskmisi ei või olla.