Kodus või võõrsil

Aastal 1983 Läänemaal suvitades käisime ühel päeval majast kaugemal jalutamas. Tagasi kõndides küsis isa, kas meie maja ka juba paistma hakkab. Mina ei teadnud, kus me oleme, aga arvasin, et niipea ei hakka. Seepeale tõstis isa mind kõrgemale ja nägin üle kadakate midagi kahtlast - vist selle talu kasvuhoonet. Pärast seda rääkisid isa ja ema omavahel, et lapsed on kõiki neid maju, kus me suvitanud oleme, koduks nimetama hakanud. Ma ei tea praegugi, kuidas oleks olnud õigem nimetus. Läänemaal olime umbes kuu aega, nagu mulle paari päeva eest väideti. Kodu mõiste kasutamise muudab keerulisemaks veel see, et selle aja sees käisime ka Kessulaiul ja Saaremaal, viimases omakorda peatusime nii Kuressaares kui ka ühes maakohas, pärast saarte külastamist pöördusime mõneks ajaks Läänemaale tagasi. Õde ütles seal isegi, milline kassipoeg või millised kaks kassipoega kuuest on tema omad. Mina seepeale nimetasin võibolla mõnda teist kassipoega enda omaks. Aga tegelikult neil ei olnud kõige kergem vahet teha, kuigi kõik ühte värvi ka ei olnud. Peale koduloomade nägime seal ka metsloomi - kohtusin esimest korda sisalikuga ja õhtul tulid katuse alla piima jooma siilid. Loodus oli üldse teistsugune kui Tartus, aga kui Tartus Kaunase puiesteel kasvasid mingi ajani veel autotee ääres ühe talu õunapuud, siis Läänemaal oli külm juba enne meie saabumist kõik või osad viljapuud ära võtnud. Täiskasvanud inimesed teadsid tol ajal mingit konkreetset aastat, millal oli olnud suur külm, mis üle Eesti viljapuid hävitas. Nii Tartus kui ka Läänemaal lendasid tol ajal taevas sõjalennukid. Läänemaalt eraldi need mulle poleks muidu meelde jäänudki, kui tol ajal noorim vend poleks neid kartnud ja hüüdnud: "Kuri eok!" Ma ei mäleta, et me Läänemaal mingeid väga erilisi mänge oleks mänginud. Aga kui Tartus ei mänginud ma kunagi isaga palli, siis Läänemaal mängisin. See ei seisnenud värvate löömises ega korvide viskamises, vaid lihtsalt üksteisele palli viskamises ja löömises ning kinnipüüdmises. See ei olnud minu jaoks tol ajal üldse kerge. Tartus oli mänguplatsidel võimalik kiikuda kahte erinevat tüüpi kiikedega - kiigelaudadega või kiigepuude külge riputatavate kiikedega. Läänemaal seevastu oli olemas võrkkiik. Mänguasju võtsime kaasa ka Tartust. Vist Läänemaal, aga võibolla ühes teises majas nägin ka kohalikku mängukaru, mis oli päikese käes kõvasti värvi muutnud, aga riiete alt vana värvi. Läänemaal olid Tartust erinevad tapeet ja vaibad. Vaipadena kasutati seal metslooma nahkasid ja seal märkasin esimest korda pestavat tapeeti. See oli telliskivi imitatsiooniga. Tartus meie majal kõrvalhooneid ei olnud. Läänemaa talul oli, aga need olid enamuses elumajaga kokku ehitatud.