Mälestusi Kessulaiult

Mainisin eile, et käisin suvel 1983 ka Kessulaiul. Mõnes raamatus on saare nimena antud Kesselaid, aga mulle tutvustati seda just Kessulaiuna. Kuigi käisime Saaremaal ja Kessulaiul järjest (ei mäleta, mis järjekorras), ei liikunud me Muhu ja Kessulaiu vahet, vaid mõlemasse asusime teele Virtsust. Kessulaiule sõites olid kaater ja Muhu praam korraga merel. Kui ma õieti mäletan, sõitsime Kessulaiu suunas päikesepaistelise ilmaga ja kolmandal päeval tagasi pilves ilmaga. Tagasisõidul lasti mul või vennal või mõlemal natuke rooli keerata. Kaatri kajutis nägin kuubikut, mille kokkupanemist ei ole ma siiamaani selgeks õppinud.

Saarel elas vaid üks perekond - majakavahi oma. Tema maja ei olnud majaka juures, vaid saare keskel. Peale meie oli tol korral seal külas teisigi inimesi. Meid mahutati elama sauna. Peale inimeste elasid saunas veel kõrvahargid, kellest ma kartsin, et nad lähevad kõrva ja hakkavad seal harkima. Söögiajad olid kõigil ühised elumajas suure laua ümber. Minu jaoks oli raske see, et seal peres tehti iga päev lõunasöögiks suppi, aga mina pole osade suppide maitset kunagi kannatanud. Kui ema praegu mõnda sellist suppi keedab, teeb ta minu jaoks eraldi pajas kartuleid, aga tol ajal püüti mind veel kasvatada kõiki asju sööma. Saarel jäi suure söögilaua äärest meelde veel, et üks poiss raputas pudru peale suhkrut. Ma pole kindel, aga võibolla tehti seal veel pannkooke, mis sel juhul erinesid kodustest pannkookidest selle poolest, et olid ülepanni koogid.

Saarel peeti kodulinde ja loomi. Lehma ega vasikat (või oli see mullikas) ei pandud ketti, vaid nad liikusid saarel vabalt ringi ja tulid lüpsikellaajaks ise koju. Ühel päeval läksime saarele jalutama. Üks poiss rääkis, et saarele ringi peale tegemine võtab terve päev aega. Praegu kaardile vaadates tundub, et nii palju aega siiski ei läheks. Aga ringi me siiski peale tegema ei hakanud, vaid kõndisime kivisele rannale majaka juurde. Teisest suunast ilmusid sinna ka lehm ja vasikas. Tagasi minnes oli raske väravast sisse pääseda, sest suured koerad kogunesid värava ette haukuma. Aga kes juba aias sees olid, neid nad väga ei tülitanud. Aias tuli eemale hoida veel hanedest. Kanad ja kuked olid võrgu taga, nii ei olnud kuked inimesele ohtlikud. Aga kuked, keda oli kolm tükki, tülitsesid hirmsatsi omavahel. Võitluste käigus oli ühel kaduma läinud saba ja ühel kaelasuled. Räägiti, et kuked kaklevad omavahel siis, kui kanade ja kukkede arvu suhe ei ole õige. Kui me seal viibisime, jäi keegi kanadest haigeks. Tol ajal ühe kana haigestumise peale tervet kanakarja maha tapma ei hakatud. Aga nakkuse viisime saarele võibolla meie, sest ka Läänemaal oli enne seda üks kana haige olnud. Ühel päeval jäi ta ühe koha peale kössitama ja teised kanad hakkasid teda nokaga lööma. Järgmisel hommikul oli keegi selle kana juba ära söönud. Isa kahtlustas algul tuhkrut, aga varsti hakkasime arvama, et seda tegid teised kanad. Järel olid veel suled, mida üks külla tulnud koer närida sai.