Kõrvalhoovi moodi koht oli Petserimaa

Kõrvalhoovi moodi koht oli Petserimaa. Üks spordihuviline rääkis, et ta ootab aega, kus tuleb eesti sportlane, kes teeb võimsa liigutuse. Ta tahtis, et see juhtuks just Petserimaal. Kaks vägilast liikusid ringi. Ühe vägilase kohta kirjutati ühes raamatus, et selle jutust on teada kaks lauset. Asi oli selles, et selle autori ukse taga käies oli vägilane tõesti ainult kaks lauset öelnud. Aga mujal ta rääkis rohkem. Isa küsis, milline autor on sel teemal kirjutanud. Vastasin, et Oskar Luts. Lisasin, et üks teine autor ka. Täpsustasin, et tegelikult on selliseid autoreid palju. Läksin ühte majja, mis nägi välja nagu pood. Vaatasin läbi akna, kuidas tüdrukud poe ees juttu ajasid. Mõtlesin, et nüüd ei saa ma koju minna, sest nad kindlasti nägid, et ma nende poole vaatasin, ja tulevad nüüd majast väljumise peale kallale. Üks tüdruk tuli majja sisse ja soovis minuga malet mängida.

Kirjutasin Oudekkile, et homme lähen Saaremaale. Ta vastas kahe võõrkeelse sõnaga. Sellele vastasin omakorda, et kes tahab, võib kaasa tulla. Aga võibolla tähendas Oudekki lause hoopis, et väga halb, et ma Saaremaale lähen. Ega ma ei öelnudki talle aega ega täpset kohta, kus me võiksime kokku saada. Saaremaale pidin minema selleks, et osta perekonna jaoks välja üks maatükk. Aga siis oleksin mina olnud selle maatüki omanik, selle eest oleks pidanud hakkama ka maamaksu maksma ja maamaksu jaoks mul poleks võibolla raha jätkunud. Kui mind järgmisel hommikul äratati, tundsin ennast unisuse tõttu väga halvasti. Lükkasin voodist tõusmist edasi. Kuulsin, kuidas Tõnu ütleb teises voodis telefoni, et ta teab, et tuumarakett on juba Aafrika suunas teel. Algul ehmatasin, aga siis sain aru, et Tõnu räägib arvutimängust. Sellepärast võibki maailmalõpp tulla, et mängitakse arvutimänge, mis võivad reaalsusega kergesti segamini minna. Mina mängin malet, millega sellist probleemi ei ole. Läksime laeva peale. Lootsin, et laev põhja ei lähe. Vaatasin silmapiiri. Laevas või juba Saaremaa sadamas istusime söögilauda. Minu vastu istus võõras paljaste rindadega tüdruk. Ema ütles, et kuna noored samastavad ennast tavaliselt noortega, siis võibolla mul on külm. Külm mul veel ei olnud, aga võis hakata, sest unisuse tõttu olin ranitsasse pakkinud ainult kaks asja. Üks neist oli kampsun. Ma ei tahtnud unisena ja ilma varustuseta Saaremaale jääda, vaid kaalusin kohe tagasi sõitmist. Väljusin söögimajast, mille vastas mere kaldal oli sadamahoone. Sadamaahoone kõrval kasvasid puukõrgused äraõitsenud võililled. Seal oli ka õunapuid, millel silma järgi otsustades olid küljes samasugused head õunad nagu Peedu seemnest kasvanud puul. Vanaisa või vanaema oligi selle seemne arvatavasti siit endale märkamatult kaasa viinud. Laev hakkas manööverdama. Põgenesin eest, et ta mulle otsa ei sõidaks. Nägin kõndimas naist, kellest ma ei saanud aru, kas ta on samuti paljaste rindadega või on tal nii liibuvad riided. Läksin söögimajja laua äärde tagasi. Seal tõusis meie laua otsast parajasti üks võõras vana naine. Kuna siin oli ruumi vähe ja rahvast palju, olid inimesed sunnitud võõrastega samas lauas istuma. Meie lauas istus ka vanaema. Ütlesin talle, et ma ei ole ikka veel lõplikult ärganud. Vanaema ütles, et mõnel kooliõpilasel võtab ärkamine kümme päeva aega. Paistis, et ta mõtleb sellega hoopis, et kümnepäevase harjutamisega harjub vara tõusmisega ära.