Nagu alati sellistes unenägudes

Minu viimaste raamatute kohta ilmus palju arvustusi. Praegu lugesin "Loomingust" arvustust oma kõige viimase raamatu kohta, milleks oli lühijuttude kogu. Aga ma ei saanud peast kontrollita, kas arvustuses öeldav on õige, sest mäletasin selle raamatu sisu väga halvasti. Kolme esimese raamatuga nii ei olnud. Nendeks olid luulekogud ja unenägude kogu, mille kirjutasin mälu järgi, seega olid nad mul juba enne kirjutamist peas. Seisime tünni juures, mis oli täis murtud kõrkjaid ja teisi taimi. Raamatu olingi koostanud niimoodi, et olin võtnud sealt peotäie taimi teiste hulgast välja. Aga need taimed, mis tünni edasi olid jäänud, olid tegelikult sama head. Taimed olid murtud juba mitu aastat tagasi, aga nad ei olnud veel ära närtsinud.

Esitlesin kirjanduse majas oma raamatut. Võtsin kätte kümme raamatu eksemplari, et neid kuulajatele kinkima hakata. Aga lõpetasin kõne siiski ühtegi eksemplari kinkimata, sest kuulajate hulgas oli võõraid inimesi ja ma ei tahtnud jagada raamatut lihtsalt kuulamise alusel. Kodus palus Tõnu mul kirjutada kaks luuletust, mida ta saaks kasutada oma autistide teemalise töö juures. Vastasin, et ma ei oska kirjutada. Luuletuste kirjutamise oskus vanemaks saades väheneb. Siis tuli mulle meelde, et mul on juba olemas autistide teema juurde sobiv luuletus "Ei taha seda mõtet kirja panna". Pakkusin seda. Oli tõenäoline, et varsti tuleb teine luuletus ka meelde. Vaatasin, et praeguste prillidega näen vastasseinas olevaid tähti lugeda. Seega on prillid piisavalt tugevad ja silmaarsti juurde minna ei ole vaja. Kui ma läheksin, siis seal ma tähti ei näeks, sest seal läheksid silmad niiskeks. Tuba tundus lai, aga kui mulle tundus selline kaugus lugeda nägemiseks pikk, oli see võibolla ikkagi märk minu silmade nõrkusest. Oli õhtu. Ema, isa ja Klaus tulid peolt koju. Klaus, nagu teisigi inimesi, oli kakluses vigastada saanud. Klaus karjus valu pärast ja ema õudusest. Lootsin, et see on ainult unenägu. Ärkasingi oma voodis. Mul oli käes taskuarvuti. Küsisin voodist välja minnes, kust see mulle kätte sai. Teadsin juba raamatust "Maari suvi", et ärgates võib inimesel midagi käes olla, mida magama jäädes ei olnud. Ilmselt sellepärast mulle see raamat meeldiski, et seal oli palju juttu unenägudest ja putukatest.
Aga mul tekkis kahtlus, et praegu võib ka unenägu olla. Lõin hambad taskuarvutisse ja rebisin selle küljest lahti tüki, mis jäi veel kahe pika vardaga muu osa külge kinnitatuks. Selline asi sai tõesti juhtuda ainult unenäos. Ärkasin uuesti voodis, aga ka see oli unenägu. Ukse taha tuli võõras mees, kellele ema ukse lahti tegi. Tõusin püsti ja hüüdsin nagu alati sellistes unenägudes: "Öhhöö!"