Ma ei taha enam sigu pidada

Eilse raamatuesitluse reklaamis oli välja kuulutatud kaks esinejat ja "jt". Oma kõnes ütlesin, et ma küll ei tea, kes need "jt" on. Aga tagantjärele sain aru, et rääkisid ju ka need, kes kõnesid ei pidanud. Kohale tuli isegi üks minu ülikooli õppejõud. Samuti üks klassivend, kellele saatsin isikliku kutse. Selgus, et ta pidi selleks Tallinnast kohale tulema, sest ei elagi enam põhiliselt Tartus. Paljud teised klassikaaslased on ka Tallinnasse läinud. Või üldse välismaale. Klassikokkutulekul rääkis üks koguni, et õpetab inglise lastele inglise keelt. Mina ei hakkaks isegi eesti lastele õpetama. Viimases klassis käies õpetajate päeval andsin bioloogia ja geograafia tundi, aga seal tegin rohkem nalja. Praegu proovin vennapoegadele rääkimist õpetada. Nooremate vendade pealt mul ei olnud meeles, et kui väiksel lapsel on hea tuju, hakkab ta kõvasti jalgadega siputama. Seda mäletasin küll, et nende riideid nimetati sipupüksteks. Särki, mis mulle sünnipäevaks kingiti, ei ole ma veel selga pannud. Esmaspäeval kingitud lilled on vaasis puhveti peal ja ei ole ära närtsinud. Kuigi nimetasin neid kollasteks nartsissideks, ei ole nende õied üleni kollased. See, kes mulle lilled ulatas, ütles, et need on põllulilled. Kui ma aastal 1981 Pärnus suvitasin, ütlesin, et mina hakkan põllumeheks. Vahepeal unustasin selle lubaduse ära, aga ükskord hiljem Pärnus käies tuletati see mulle meelde. Siis tuli meelde küll, et olin niimoodi öelnud sellepärast, et mulle meeldisid sead. Nüüd ei taha ma sigu pidada sellepärast, et mul hakkaks neist kahju.