Bassein on kaugel

Leidsin ühe tüdruku blogist katkendeid oma luuletustest. Kõigepealt oli salm ühest luuletusest, siis salm teisest, seejärel teine salm esimesest ja teine salm teisest. Igal salmil oli eraldi failinimi. Sellise segamisega tahtis blogi omanik võibolla öelda, et mina ise rebin asju kontekstist välja ja segan suvaliselt segamini. Aga luulesalmide segust oli ikkagi näha, kui head on minu üksikud luuleread. Läksin Kitsa tänava trepist alla ja nägingi seal hotelli ees ühte naist minu esimest luulekogu lugemas. Ta võis olla selle blogi autor. Ta hüüdis telefoni, et näeb mind möödumas. Läksin liivaranda, kus laudadega piiratud nelinurga sees tegi üks tüdruk liikumisharjutusi. Temaga liitus teine tüdruk, kes oli jaapanlase moodi ja väga peenikeste jalgadega. Ütlesin, et mina ujuma ei lähe, sest bassein on kaugel. Tüdruk vastas, et aga meri on siinsamas. Mina ütlesin, et meres ei saa ujuda, sest see on madal. Tüdruk vastas, et kaugemal läheb sügavamaks. Ma ikkagi ei läinud ujuma. Olin hommikul kodus ja väga unine. Läksin kooli. Jäin kükitama klassi ukse ette barjääri taha. Õpetaja käskis välja võtta suure laeva. Seda ma polnud valmistanud, sest kurnatuse tõttu ei saanud õppida. Õpetaja hüüdis, et nüüd ma vaatan igale poole, et äkki kuskil on olematu laev. Selle peale solvusin ja läksin koolist minema. Kõndisin tänaval koos Kristeriga. Mõtlesin, et mul läheb solvumine üle ja teisel päeval lähen jälle kooli. Aga see õpetaja võib nõuda, et ma ilma vabandamata tema tundi ei läheks. Vabandama ma ei hakka. Teiste õpetajate tundidesse saaksin ikkagi minna.