Läks meelest kooli minna

Olime loovutanud pooled toas olnud raamatutest ja poole mööblist. Aga saime raamatud tagasi. Minu kirjutuslaua asemele oli pandud vana laud, mis oli olnud kasutusel enne kirjutuslaua saamist. Venemaa lõpetas oma televisiooni Eestile edastamise. See oli ettevalmistus kallaletungiks. Venemaal ei jätkunud enam telesaadete edastamiseks raha. Aga kallale ei saanud ta tungida, sest täna puhus nii tugev tuul. Vaatasin köögi aknast välja. Väljas oli pime. Üks inimene tegi väikse sõiduvahendiga trikke. Lootsin, et ta selili kukub. Ta kukkuski. Ta jäi ellu ja tõusis jälle püsti. Mõtlesin, et teisele õnnetust soovida ei olnud siiski õige. Nüüd lootsin, et ta rohkem ei kuku. Ta hakkas selle sõiduki peal sõites lapsevankrit lükkama ja tegi seejuures trikke edasi. Nii võis ta vankri ümber ajada. Ema tormas talle järele, et teda keelata, lükates meie lapsevankrit. Hüüdsin, et meie vankrit ei tohi ka ümber ajada. Kui ema tagasi tuli, tõi ta tita kolmanda korruse aknast sisse. Võtsin tita vastu. Panin ta korraks seisma. Olime arvanud, et ta ei taha veel seista, aga praegu paistis talle seismine meeldivat. Kui enam ei meeldinud, panin ta oma kätele lamavasse asendisse. Seejuures jäi ta veidi kõverasse, mis talle ka ei meeldinud. Ema oli öelnud, et titad hakkavad esimesi silpe ütlema kuuekuuselt. Praegu oli tita kolmekuune, aga minu meelest ütles ta täiesti selgelt: "Rinda, rinda!"

Tõusin hommikul vara üles, et kooli minna. Läksin juba tänavale, aga siis tulin veel korraks tuppa tagasi. Vaatasin, et mul ei ole kõik tänased asjad veel ranitsasse pakitud. Vaatasin iga aine vihikust eraldi, ega tänaseks midagi õppida ei olnud. Otsustasin, et enne kooli ei lähe, kui kõik on õpitud. Parem hiljaks jääda, kui õppimata tunnis olla. Klausi huvitasid ühele minu koolipaberile kirjutatud arvutused. Kogu kooliharidus oli suuremalt jaolt üldse arvutamispõhine. Avasin ühe eesti naiskirjaniku raamatu ühe Soome lääni karudest. Sisekaanel oli selle lääni kaart. Lääni keskel oli kaksikjärv. Olin ka viimasel ajal karudest kirjutama hakanud. Inimesed olid rohkem karudest kirjutama hakanud selle naiskirjaniku eeskujul. Varem oli ta kirjutanud ühest teisest loomast ja siis olid inimesed tema eeskujul sellest loomast kirjutama hakanud. Töötasin tekstiga, mis rääkis Descartes'ist. Osasid lauseid lugesin kaks korda, osasid üks. Descartes pidi mulle oma raamatud pärandama.

Ema ja vennad tulid maalt. Tõnu kraadis ennast. Kraad näitas 37,0. Tõnu ütles, et tal on satelliitpalavik. Vastasin, et 37,0 ka mõni satelliitpalavik. Tõnu läks teise tuppa. Mina ütlesin, et tegelikult ei tohi öelda, et see palavik ei ole, muidu Tõnul tekibki arvamus, et ei ole. Küsisin, kas täna on teisipäev. Ütlesin, et eile ma unustasin kooli minna. Tahtsin kooli minna, aga enne hakkasin õppima ja kooli minek ei tulnud enam üldse meelde. Kõik ümberringi naersid, kui ma seda rääkisin. Kaalusin, kas rääkida koolis õpetajale puudumise põhjusest lühidalt või pikalt, nii et ta arvaks, et ma olen lollakas, et nii palju tunni aega raiskan. Mul ei olnud kunagi varem kooliminek meelest läinud. Nüüd ei olnud ma enam õige õpilane, sest olin juba täiskasvanu.