Mida esitlusel räägiti

Teisipäeval pidasin kõne oma raamatu "Viimsed päevad" esitlusel.
Alustasin sellest, et mina pole ürituse organiseerija ega tea, mitu kõnelejat on. Esitlus toimub kirjastuse soovil. Kui kirjastus tuli mulle vastu ja andis raamatu välja, siis mina otsustasin tulla kirjastusele vastu ja nõustuda esitlusega.
Esitluse kuupäeva seostasin sellega, et 1. mail oli Eesti Euroopa Liidu liikmeks saamise viies aastapäev, mis ühtlasi oli minu sünnipäev, ja et lähenemas oli Euroopa päev. Sest romaani sisu on kolm viimast nädalat enne Euroopa Liitu astumise rahvahääletust koos hääletuspäevaga.
"Viimsed päevad" on minu neljas raamat. Esimene luulekogu "Maailmakord" oli poliitilise suunaga, teine "Uneriik" unenäolise suunaga. Kolmas raamat "Ajalugu unenägudes", mis oli esimene proosaraamat, viis unenäolise ja poliitilise suuna kokku. "Viimsed päevad" jätkab sama suunda, ühendades lisaks päevased ja öised sündmused, nii et lugeja võib ise ära arvata, kumb on kumb. Kui "Ajalugu unenägudes" lühendas unenäokirjeldusi, siis "Viimsetes päevades" on neid hoopis pikemaks kirjutatud.
"Viimsetes päevades" on tegemist dokumentaalse materjaliga, aga see on siiski ilukirjandus. On toodud ära kirju, aga neid on lühendatud ja veidi ümber sõnastatud, et tuua välja emotsionaalselt olumlisemad aspektid. Loodetavasti kirjade autorid sellepärast ei pahanda, sest ka tegelastele on antud uued nimed.
Raamatu idee tekkis mul aastal 1998, kui lugesin Mait Rauna raamatut "Wake up". Vaatasin, et nüüd on olemas hea dokumentaalromaan laulva revolutsiooni kohta, vaja on seda ka Euroopa Liitu astumise vastase võitluse kohta, mida pidasin analoogiliseks tegevuseks.
Kirjutama hakkasin alles aastal 2003, kui käis rahvahääletuse eelne kampaania. Siis koostati "Postimehele" ühiskirja, mille ühe mustandivariandi all nimetati mind kirjanikuks. Ma ei pidanud nimetust õigeks, sest ei olnud kirjutanud ühtegi proosaraamatut. Aga arvasin, et võin veel kirjutada. Võtsin siis kasutusele 1998. a. idee. Algul mõtlesin kirjutada peatükke EL liikmeks saamise päevani 1. mail 2004. Aga kuna siis oleks teos liiga pikaks veninud ja teema juba ammendus, lõpetasin rahvahääletuse päevaga 14. septembril 2003.
Aastal 2004 hakkasin teost juppide kaupa arvutisse sisestama. Sellega jõudsin lõpule aastal 2005 ja saatsin ta lugemiseks esimestele tuttavatele. Mul soovitati raamat välja anda, mina esialgu ei tahtnud, aga lubasin tulevikus kaaluda. Juba enne käsikirja nägemist hakati mulle ütlema, et minu proosatekstid on paremad kui luuletused. Esimene ütleja soovitas mul kirjutada magistritöö põhjal raamat, teine anda kodulehekülg raamatuna välja, kolmas kirjutada lasteraamatuid, neljas oma raamatuid ka ise illustreerida.
Eelmisel aastal mõtlesin, et kui käsikiri ei ole veel piisavalt hea, võib ta paremaks teha. Kuna mind häiris, et olin konkreetsete inimeste kohta liiga vihases toonis kirjutanud, muutsin ära tegelaste nimed. Neile, kellest rohkem teadsin, andsin nimeks mingi häälikukombinatsiooni, teistele neid mingist ühest küljest iseloomustava sõna.
Kirjastuse nõusolek väljaandmiseks oli endiselt olemas. Kirjastaja küsis, mida kaanele panna, mille peale pakkusin oma illustratsioone. Kirjastaja oli nõus juba pilte nägemata. Väljaandmiseks jäi Eesti Kultuurkapitali toetus saamata, aga Tartu Kultuurkapital toetas 4000 krooniga.
Kuigi ise ei pidanud ma käsikirja nii heaks kui esimesed lugejad, otsustasin ta välja anda sellepärast, et pidasin teda lugejatele kasulikuks. Ma ei tea ühtegi teist ilukirjandusteost, mis räägiks Eesti Euroopa Liitu astumisest. Kui neid peaks olema, näevad nad asju minust erinevast vaatenurgast. Raamat on väärtuslik ka sellepärast, et sisaldab hallutsinatsioonide üleskirjutusi.
Rahvahääletusel hääletasin teisiti kui rahva enamus. Kui kuulsin esimest korda Euroopa Liidust "Ameerika Häälest", tundus see mulle olevat vastuolus laulva revolutsiooni eesmärkidega. Euroopa Liit vähendab oma maa asjade üle otsustamise õigust, kuigi võibolla suurendab teiste maade asjadesse sekkumise oma. Euroopa Liidus pole kontrollli teistest liikmesriikidest tulla võivate sisserändajate arvu üle. Mulle ei meeldi põhiseaduse täiendamise seadus, mille järgi iga Euroopa Liidu õigusakt on Eesti põhiseaduse suhtes ülimuslik. Väljaarvatud põhiseaduse aluspõhimõtetega vastuollu minemise korral, aga keegi ei tea, mis need on. Praegu ei meeldi mulle, et eelarvekärpeid tehakse eurole ülemineku nimel ja et Lissaboni lepingut ei panda isegi rahvahääletusele. Isegi kui me jääme Euroopa Liitu edasi, ei pea me kõike selle sildi all tulevat kriitikata üle võtma. Kes arvab teisiti, võib kirjutada oma raamatu. Tänasin raamatu ilmumisele kaasaaidanuid ja kuulamatulnuid.

Kõnega esines veel Piret Bristol. Ta rääkis, et on minu loomingu fänn. Ma oskavat nalja teha ja minu naljad olevat peenemad kui Kivirähu omad. Rumal inimene ei pruukivat neist aru saada. Mind olevat mõjutanud vene kirjandus, sarnasusi olevat Bulgakoviga. Raamatu peatükkide arvul 21 võivat olla sümboolne tähendus. Raamatus olevat palju kuulsaid prototüüpe.
Kuna väljaandmiseks oli raske raha leida, olevat Mait Raun võtnud vastu lõpliku otsuse raamatu väljaandmiseks alles siis, kui tema aken sisse löödi. Ta olevat teinud seda missioonitundest, et hea käsikiri kaotsi ei läheks.
Bristol on raamatu toimetaja, aga ta polevat sellega suurt midagi teinud, sest käsikirjas olevat väga vähe vigu olnud. (Tegelikult kirjutas ta järelsõna.)
Sai ette loetud üks minu blogist võetud unenägu ja tutvustatud sarja varasemaid raamatuid. Eelmised raamatud selles sarjas ei ole ilukirjanduslikud, aga tegin juba esimesele raamatule kaastööd.
Lõpuks pakkus Bristol võimalust esitada mulle ja hilinemisega saabunud kirjastajale küsimusi. Kui esialgu küsimusi esitama ei hakatud, kutsus Bristol üles liikuma järgmisse ruumi, kus oli kaetud laud suupistete ja mittealkohoolsete jookidega.