Alexandre Dumas "Ascanio"

Kui mult enne jõule küsiti, mis raamatuid mulle kinkida, siis soovitasin ajalooraamatuid mitte hankida, sest neid ostan ise ja niiviisi võiks midagi topelt saada. Eelistasin ilukirjandust. Üks raamatutest, mis kingiti, oli "Ascanio". Sain selle läbi eile.

Raamat on ilmunud eesti keeles aastal 2005, aga on vana sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" kujundusega. Sarja nime ma raamatust siiski ei leidnud. Aastal 2006 on ilmunud samasuguse seljakujundusega Selma Langerlöfi raamatu "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" kordustrükk, kus see sarja nimi on olemas. "Ascanio" väljaandja on Kirjastuskeskus, "Nils Holgerssonil" Eesti Ekspressi kirjastus.

Seda sarja lugesin vanasti kõvasti ja poleks ehk selle juurde vanuse tõttu enam tagasi pöördunud, kui poleks kingitud. "Ascanio" läbilugemise järel olen teosega siiski rahul. Üks pereliige jõudis selle läbi enne mind ja kaebas, et raamat on musketärilugudest halvemini kirjutatud, tõlge on halvem kui vanasti, trükivigu on rohkem ja pole musketärideraamatute illustratsioone. Kaks illustratsiooni siiski on. Kaanel on huvitav pilt, mis kutsub lugema, seevastu esimese tiitellehe pöördele trükitud illustratsioon on minu jaoks eemalepeletav. Lugema hakates imestasin, et kas ma olen aastatega rumalamaks jäänud, sest paar esimest peatükki tundusid üsna keerulised. Aga edasi lugedes ja tegelased selgeks saades läks lugemine väga kergeks. Mõne õhema raamatuga ei pruugigi sellise seisundini jõuda.

Raamatu tegevusaeg jääb 16. sajandisse, umbes sajand "Kolmest musketärist" varasemasse aega. Tegevus toimub peamiselt Pariisis ja natuke Itaalias. Nagu varem loetud Dumas' raamatute puhulgi, on toodud duellide ja vanglast põgenemiste kirjeldusi. Erinevus on, et peategelased tegelevad loomingulise tööga. Need, kes ei tegele, imetlevad skulptuure ja muid kunstiesemeid. See tuletab meelde ülikooli kunstiajaloo loengus räägitu, et Lõuna-Euroopa inimesed vaatavad kunstinäitustel esimestena skulptuure, aga eestlased skulptuure ei hinda, lähevad näitusel neist mööda ja hakkavad maale vaatama. Teine erinevus musketäride ja krahv Monte-Cristo raamtutest paistab olevat, et naistegelastel on suurem osatähtsus.

Pealkirjaks on pandud ühe tegelase nimi, aga raamatus on eredamaid tegelasi. Teised raamatu tegelased küll imetlevad Ascaniot, aga lugejale jääb ta suhteliselt halliks kujuks. Mõnes raamatus teab autor ainult peategelase mõtteid, aga selles raamatus ka teiste tegelaste omi. Ja pöördumistest lugeja poole jääb mulje, et arvab teadvat ka lugejate mõtteid. Ühes peatükis kiitles autor, et lugeja ei arva ära tegelase käitumise motiive, need selguvad alles peatüki lõpus. Ometi arvab motiivi ära sekundiga. Raamatus on siiski ka palju üllatavaid lahendusi. Osalt saavutatakse edu tänu juhustele, osalt tänu teiste tegelaste käitumise täpsele ettearvestamisele. Mina malet mängides püian ka ette arvestada, aga vastased suudavad mind ikkagi üllatada.

Raamat lõppeb abiellumistega. See tuletab meelde Uku Masingu kriitikat indoeurooplaste muinasjuttude kohta, et abiellumine on seal tavaline õnnelik lõpp, aga ei räägita, kuhu abielu mõni aasta hiljem välja jõuab.

"Ascanio" jõudis lugemise ajal mõjutada minu unenägude sisu. Ühes blogis avaldatud unenäos on raamatu pealkirja otseselt mainitud, lugemise perioodil lugesin unenäos veel teist Dumas' raamatut "Kümme aastat hiljem".