Olümpiaadidel osalemine

Algul ma koolis kõige parem õpilane ei olnud ja mind olümpiaadidele ei saadetud. Imelik hakkas asi tunduma siis, kui noorem vend sai matemaatika linnaolümpiaadil auhinnalise koha, aga mina polnud isegi osalenud. Matemaatika sain hästi selgeks, kui lugesin üheksanda klassi lõpueksamiks läbi põhikooli matemaatika käsiraamatu. Keskkooli minnes astusin klassi, millel oli suurem reaalkallak. Sinna läksin küll sellepärast, et võõrkeeli ma hästi ei osanud, aga selle klassi õpilastest hakkas matemaatika olümpiaadile minema varasemast suurem osa, nii et ei olnud enam tahtmist kõrvale jääda. Õpetaja mind sinna ei kutsunud, aga küsisin ise luba minemiseks. Koolivoorus sain vist kaheksanda koha. Koolivooru tulemuste põhjal koostati viie kooli kohtumisele minejate nimekiri, kuhu oli vaja iga klassi arvestuses igast koolist kümmet võistlejat. Arvasin, et olen automaatselt edasi pääsenud. Aga enne seda võistlust olin kodus haige ja sel ajal oli õpetaja tunnis minu kohta öelnud: "Ärme teda võistkonda paneme, tal on vähe kogemusi." Mulle seda aga edasi ei öeldud ja ma sõitsin võistluse päeval rongiga Nõosse kohale. Kümnenda klassi arvestuses oli nüüd meie koolil üks võistleja ülearu, aga kuna üheteistkümnendas klassis jäi keegi tulemata, pandi minu klassivend Lauri H. tegema vanema klassi ülesandeid ja mina sain ka võistelda. Nähtavasti oli ilma minutagi varuvõistleja ette nähtud, sest Nõosse tahtis sõita veel klassivend Peeter, kes jäi ühest rongist maha ja kavatses tulla järgmisega, aga õpetaja ütles talle jaamas, et teda pole enam vaja. Kuigi mind polnud võistkonda panna tahetud, läks mul veel paremini kui koolivoorus. Ma ei mäleta, mitmes ma olin viie kooli arvestuses, aga oma kooli kümnenda klassi arvestuses jagasin koos Anttiga 1.-2. kohta. Samas klassis käisin ka matemaatika linnaolümpiaadil, kus sain 15. koha, mis oma kooli arvestuses oli 3.

Järgmisel aastal ei läinud mul enam nii hästi. Osalesin jälle koolivoorus, mille täpset kohta ei mäleta. Viie kooli kohtumisele ma poleks vist muidu pääsenud, kui keegi teine poleks haigeks jäänud. Mina olin samuti kodus haige, aga mulle helistas koolist õpetaja, et ma võistlema läheksin. Koolis kohtusin endise klassivenna ja nüüd paralleelklassi jäänud Jürgeniga, kes mind tänas, et ma teda võistlemisest päästsin. Minu lahendamisaeg läks põhiliselt ühe ülesande kallal pusimisele. Kui tahtsin puhtandit kirjutama hakata, olid otsas nii aeg kui ka paber. Andsin ära ainult mustandilehe, kuhu olin kirjutanud kõik asjad läbisegi ja vist vahepeal ka niisama joonistanud. Kuigi vähemalt ühte ülesannet ma oskasin, sest sama ülesanne oli antud ka oma kooli voorus, sain ma ainult ühe punkti 50 võimalikust, sest minu sodi seest ei leitud mitte midagi üles. Linnavooru ma selles klassis ei läinud. Kaheteistkümnendas klassis osalesin vist samuti koolivoorus, aga ei läinud edasi ei viie kooli kohtumisele ega ka mitte linnavooru. Matemaatika oskus mul keskkooli lõpus oli halvem kui keskkooli algul. See tuli osalt sellest, et mul nägemine läks halvemaks, aga tahtsin kehva enesetunde tõttu istuda tagumises pingis, kust ma tahvlile ei näinud. Vahel kirjutasin ülesannete tekstid pinginaabri pealt maha, aga kogu aeg me tunnitööga ei tegelenud, vaid vahepeal mängisime ruudulisel paberil rendžut.

Kümnendas klassis ei käinud ma veel füüsikaolümpiaadil. Füüsikaolümpiaadi päeval olid tunnis tüdrukud ja poistest ainukesena mina. See tundus jällegi imelik, mistõttu järgmisel aastal otsustasin füüsikaolümpiaadile minna. Üheteistkümnendas klassis tulin füüsika koolivoorul osavõtjate hulgas keskmisele kohale. Füüsikaõpetaja pidas sel puhul tunnis loengu, et Einstein on öelnud, et ta pole mitte andekas, vaid tal on muula visadus ja eesli kangekaelsus, mis talle edu on toonud. Need, kes on enne mind olümpiaadidel osalenud, aga minust taha jäid, ei suutvatki ennast enam kokku võtta, aga minu juures olevat olnud Einsteini näha. Läksin edasi linnavooru, kus mul läks halvemini. Sain 5 punkti 25-st. Viimases klassis osalesin uuesti füüsika kooli- ja linnavoorus. Siis läks mul linnas paremini. Sain juba 12 punkti ja 12. klasside arvestuses linnas 12. koha. Aga 11. ja 10. klassil olid samad ülesanded ja seal oli minu edestajaid rohkem. Tänu füüsikaolümpiaadideks valmistumisele oli mul aga füüsika kooli lõpuks nii hästi selge, et ülikooli astumisel panin teiseks eelistuseks füüsika. Ma ei tahtnud küll seda õppima hakata, aga sinna astumisel oli väiksem konkurss kui esimesel eelistusel ajalool. Füüsika-matemaatika eksamil said kõik neli meie koolist pärit sooritajat võrdselt 13 punkti 20-st. Mait ja Antti vist ainult füüsika osakonda eksameid tegidki, Sandril oli esimene eelistus matemaatika. 13 punkti oleks olnud sissesaamiseks piisav, Mait ja Antti jõudsid sellel alal hiljem doktorantuuri.

Koolis pidasin oma kõige tugevamateks aineteks ajalugu ja geograafiat, aga nende olümpiaadidele mind ei saadetud. Ühes põhikooli klassis kutsus uus geograafia õpetaja õppeaasta algul mõned õpilased enda juurde, et neid võistlema saata. Olin solvunud, et mind ei kutsutud, sest pidasin oma kaarditundmist väga heaks. Kodus mängisin kaartide peal sõda ja tegime vendadega viktoriine, kus oli palju geograafia küsimusi. Aga õpetaja valis välja need õpilased kellel olid paremad hinded. Seejuures oli üks hinne vihkukorra eest, millel polnud midagi pistmist geograafia tundmisega. Vihikukorra hinne oli mul 3, sest õpetajale ei meeldinud minu käekiri, ma ei kirjutanud neid asju üles, mis minu jaoks liiga lihtsad olid ja kirjutasin vihikusse nalju. Õpetajatele võis lolli mulje jätta ka sellega, kui teada mõnda asja nendest paremini. See õpetaja näiteks loetles Tartu maakonna linnasid, nimetades Tartut, Elvat ja Kallastet. Mina vaidlesin vastu, et Tartu ei kuulu Tartu maakonda, sest tol ajal oli Tartu tegelikult vabariikliku alluvusega linn. Õpetaja aga käratas: "Poiss, vaata kaarti!" Sellega oli vaidlus lõppenud, sest ma polnud nii enesekindel, et õpetajatega pikalt vaielda. Aga neil õpilastel, kes võistlustele saadeti, kästi kaasa võtta hoopis kompassid. Siis ma enam nii väga pettunud ei olnudki, et mind ei saadetud, sest kompassiga jamamine ei olnud nii huvitav kui kaarditundmise kontrollimine.

Sellega ma polnud samuti rahul, et mind ei saadetud ajaloo olümpiaadidele. Sinna saadeti ainult üks õpilane ja eelnevat koolivooru ei toimunud. See, kes saadeti, oli Ott, kes ilmselt tundiski ajalugu minust veel paremini. Aga erinevalt minust ei läinud tema pärast õppima ajalugu, vaid usuteadust. Koolis sain ajaloos enamasti viisi, aga mitte alati. Vahel teadsin nii palju, et oli raskusi kontrolltöö valmis saamisega. Vahel juhtus nagu geograafiaski, et kirjutasin midagi, millest õpetaja kuulnud polnud. Näiteks kirjutasin orduaja kohta, et Eesti oli keisririigi osa. Õpetaja meelest oli see viga. Hiljem ülikooli loengutes räägiti, et see on vaieldav küsimus. Või kirjutasin kontrolltöösse mõne omapoolse järelduse, näiteks et Roosevelt püsis võimul tänu kuiva seaduse tühistamisele, mida õpetaja jälle veaks pidas. Aga ajaloos sain võistelda seoses ülikoolis õppimisega, kus võis eksameid võsitlusena käsitleda, sest tol ajal õnneks veel ei olnud hinded salajased. Ülikooli astumisel ma ei tahtnud mitte ainult sisse saada, vaid saada ka teistest kõrgemat tulemust. Ajaloo eksamil sain 16 punkti 20-st, millega olin 400 sooritaja hulgas umbes kümne esimese hulgas ja oma koolist esimene. Koos kirjandi ja inglise keelega veidi langesin, aga jäin 200 esimese eelistusega ajalukku astuja hulgas jagama umbes 7.-14. kohta. Ülikooli esimeses õppeastmes sain alati stipendiumi, väljaarvatud siis, kui ühel semestril eksamilehte õigel ajal ära ei andnud. Seejuures oli stipendiumisaajaid esimesel kursusel vaid 5 üliõpilast 50-st. Kõige edukamaks eksamiks võib lugeda seda, kui sain umbes 83 sooritaja hulgas absoluutselt kõigist rohkem punkte. Ülikooli lõpetades kiitust või cum laudet ma ei saanud, sest lõputöö kaitsesin arvatavasti depressiooni tõttu hindele B, aga mul oli vähemalt osadest cum laude lõpetajatest kõrgem keskmine hinne.

Mind tuntakse veel kirjandusliku tegevuse järgi, aga kirjandusolümpiaadile ma minna pole soovinud. Siiski saadeti minu kuuendas klassis kirjutatud luuletus edasi luulekonkursile ja sain selle eest auhinna nii koolivoorul kui ka üle-eestilisel voorul ning see avaldati trükis rohkem kui ühes väljaandes.

Tegelikult sarnanevad olümpiaadidele ka kõik malevõsitlused. Siinkohal mainin ainult kooliga seotud võistlusi. Mängisin oma kooli malevõsitkonnas alati neljandal laual Jürgeni, Anto ja Sveni järel. Kõige edukamalt tegin seda Valge Vankri maakondadevahelisel tsooniturniiril, kus sain 2,5 punkti 3-st. Pidime sõitma edasi üle-eestilisse finaali Tallinnas. Aga sinna jäi minemata, sest spordikooli maletreenerile teatati üks toimumise kuupäev, kooli saadeti postiga õige ja varasem kuupäev ning kirja ei antud võistkonna liikmetele edasi. Õpilasomavalitsuse tegelase Otteri ja Anto vahel oli sel teemal küll jutuajamine, aga kui Anto nimetas Otterist erinevat kuupäeva, ütles Otter ainult: "Võibolla ma ajan siis midagi segi." Ühel hilisemal aastal käisime ka üle-eestilisel koolidevahelisel võistlusel Paides. Seal ei läinud meil kõige paremini just minu halva mängu tõttu. Mängisin head seisud peale, aga närvid ei pidanud vastu ja lõpuks sain ainult 4 punkti 9-st. Malet mängiti ka seoses ülikooliga, kus oli oma maleklubi, aga selles ma palju ei käinud. Osalesin kaks korda ülikooli meistrivõistlustel pikas males ja ühel korral kiirmales. Pikas males tulin paremal korral kolmandale kohale, halvemal korral sain pooled punktid. Kiirmales sain ka auhinnalise koha, aga veidi madalama.