Ühendamata korterid

Loonede korteris käisin nii, et ei öelnud kellelegi tere. Olin natuke aega korteris sees ja siis läksin ära. Kes mulle ukse lukust lahti keeras, seda ma ei teadnud. Mina lasin kella, uks keerati lukust lahti ja keeraja ise eemaldus uksest enne selle avamist. Oudekki küsis mult midagi. Hakkasin vastust mõtlema, aga tema ütles juba: "Tüüpiline kontakteerumatus." Nüüd ma ei saanudki enam vastata. Kui olime kolinud uude korterisse, olid Looned meie kõrvalkorterisse kolinud. Mõlemad korterid olid üleni raamatuid täis. Korterid oleks võinud kokku ehitada, siis oleks saanud nendest raamatutest ühe eksemplari ära visata, mida oli mõlema korteri riiulites. Meie korter juba oli kahest korterist kokku ehitatud, kolmanda lisamisel oleks ühendatud olnud kogu trepikoja korrus.

Sorisin kassetikarbis, et leida, mida järgmiseks kuulata. Ütlesin Tõnule, et kuulaks midagi ilusat, ma olen lintidelt juba sadu laule kuulanud ja tuhandeid kordi. Kui ma olin maininud ilusa kuulamist, siis ei saanud esimesena kätte juhtunud kassetti mängima panna, sest see ei olnud piisavalt ilusa muusikaga. Tuli valida mõni parem.

Ema küsis, kas see, kes minu raamatu esitlust kuulama tuli, oli Helina. Vastasin, et Helina lubas tulla, aga enamust kuulajatest ma ei tundnud. Seda ma ei hakanud ütlema, et Helinat ei saanud kuulajate hulgas olla, sest ta on teistsuguse näoga. Läksin ajaloo tundi. Ühte õpikutest ei läinud vaja, sest praegu õppisime teisest õpikust. Oudekki kirjutas, et kui ta käis kolmandas klassis, sai ta teada, et kilekoti pähepaneku abil on võimalik tappa. Ta tuli mõttele tappa kass ja viia see kompostihunnikusse. Aga kui ta kompostihunniku juurde läks, nägi ta, et keegi oli viinud sinna selle kassi, keda tema oleks tahtnud ellu jätta. Seetõttu loobus Oudekki nii kassi kui ka hobuse tapmisest, keda ta oli samuti kilekotiga lämmatada mõelnud.