Kurbade nägudega

Olime vendadega Vabaduse puiesteel. Üks meie arvutitest oli kadunud. Siis leidsime ta üles. Ta pidi olema kasutamise ajal kindlas punktis ja panime ta sinna. Krister oli saatejuht. Ta juhtis parve üle Emajõe Supilinna suunas. Olin sellel parvel. Krister ähvardas, et laseb parve põhja, ja naeris. Ma ei teadnud, kas ma suudaksin põhjalaskmise korral kaldale ujuda.

Kordus vana lugu, kuidas hakkasime minema laeva peale. Olin väike laps. Isa, ema ja Pille läksid ees. Mina pidin minema järele, aga selleks pidin ma ennast kõigepealt aknast välja vinnama. See oli raske ja võttis palju aega. Mäletasin varasemast, et olukorra päästab see, et isa palub laeval väljasõitu edasi lükata.

Lugesin ühte võõrkeelset ajalehte. Ma ei teadnud täpselt, mis keel see on, aga sain natuke aru. Kõige rohkem huvitas mind arvamuse rubriik. Kuulasin seejärel ühte võõrkeelset raadiojaama. Seal räägiti umbes sama võõras keeles. Sain aru, et räägitakse, et maailma päästmiseks tahetakse tuumarakettide lennutrajektoore lühendada. Ilmselt oli nii, et kui rakett tuleb kaugemalt, siis ta maandub suurema hooga ja hävitab seetõttu rohkem. Aga võis karta, et kui sõda lahti läheb, siis taastatakse suurema hävitusjõuga relvad, isegi kui neid sõja algul ei ole. Kui raadio oli kinni pandud, jäi nool samale jaamale.

Näidati raamatu autorit ja ühte abielupaari. Öeldi, et see abielupaar õpetas sellele autorile filosofeerimist. Abielupaari kuuluv naine ütles aga, et autorile polnud kirjutamist õpetada vaja, sest ta oskab seda ise.

Istusin Pille toas, kui uksest tuli sisse Raivo, kes võttis ühest mööbliesemest kinni. Kuigi arvatavasti oleks ta seda üksi ka tassida jõudnud, võtsin mina teisest otsast. Läksime sellega trepist alla. Raivo jooksis ja nii pidin ka mina jooksma. Ma ei teadnud, mis juhtuks siis, kui ma komistaksin. Ema oli tahtnud seda mööblieset maale viia, aga nüüd ei olnud selleks enam võimalust, sest Raivo pani selle auto peale. Öeldi, et see viiakse heategevale mööbli väljajagamisele. Raivo küsis, kas mina oleksin nõus sellist mööblit ostma. Vastasin, et kui vaja oleks, siis ostaksin. Toodi Hennu vana lastetool ja öeldi, et see on katki. Mina ütlesin, et justnimelt katki. Toodi ka Tõnu samasugune tool, mis oli terve. Tõnu ja Henn vaatasid neid toole kurva näoga, sest neil oli kahju neist loobuda. Korterit tühjendati mööblist sellepärast, et pidime kolima senisest ühe toa võrra väiksemasse korterisse ja meie senise korteri pidi endale saama Maaja. Lootsin, et saan uues korteris endale korraliku toa. Aga kindlasti oleks uues korteris senisest kitsam olnud.

Olin lisanud oma blogile teist tüüpi loenduri. See näitas, mitu korda on mingist arvutist kuu jooksul blogis käidud. Kõige rohkem olin käinud ise - 132 korda. Teisel kohal oli keegi täpselt 100 külastusega. Ma ei teadnud, kes see on. Kõigil minu võrgulehtedel sellist loendurit ei olnud. Klaus küsis, kas see loendur näitas mulle ikka kõike, vahel seda tüüpi loendurid keelduvad algusest kaugemale näitamast. Ja tõepoolest, nendel minu võrgulehtedel, kus oli väiksem külastatavus, näitas loendur ainult paari kõige suurema külastuste arvuga arvuti andmeid, teisi mitte.