Hermanni "Rahva Lõbuleht"

„Rahva Lõbu-leht“. 1898–1899.

KÜSIMUS: Miks oli sellel väljaandel selline nimi?

VASTUS: Pealkirjas kasutatakse sõnu 19. sajandi tähenduses. Ühes ajaleheartiklis seletas selle ajakirja toimetaja Karl August Hermann, mida ta sõna ’lõbu’ all mõtles. Tema arvates on lõbu midagi kõrgemat ja pikaajalisemat kui rõõm. Tänapäeval võidakse mõelda vastupidi. „Rahva Lõbuleht“ ei olnud aga naljaajaleht, vaid kirjanduse ja teaduse ajakiri. Seega ka sõna ’leht’ on tänapäevasest erinevas tähenduses.

KÜSIMUS: Ajakiri ilmus kauem kui kaks aastat. Miks sa lugesid vaid kahte esimest aastakäiku?

VASTUS: Mul ei ole põhiuurimisteema praegu see ajakiri, vaid selle toimetaja. Teisel aastal aga toimetuse koosseis muutus. Oktoobrinumbrist läks ajakirja toimetamine suuremalt jaolt ja detsembrinumbrist täielikult uuele toimetajale. Hermann enam ajakirjas ei kirjutanud.

KÜSIMUS: Millised on ajakirja põhjal Hermanni kirjandusalased vaated?

VASTUS: Hermann propageerib ranget värsiõpetust. Minule on tänapäeval tehisintellekt öelnud, et lubatud on kirjutada ka riimilist vabavärssi, aga Hermann tahab, et luuletustel oleks silpide arv ja rõhud täpselt paigas. Samuti ei poolda ta igasuguseid riime. Täisriime peab ta paremaks kui osalisi riime ja nõuab, et riimsõna riimuv osa algaks rõhulise silbiga. Rõhuline olevat sageli sõna iga paaritu järjekorranumbriga silp.

Hermann kirjutas ka raamatu eesti kirjanduse ajaloost, ta sai selle eest kriitilisi arvustusi ja oma ajakirjas vastas neile arvustustele. Ta leidis, et tema kirjandusajaloo väärtus on, et see on esimene omataoline, kriitikud pole ise sellistki raamatut kirjutanud. Hermann oli üldse paljudes asjades esimene, aga vahel väidetakse, et esimene vasikas läheb aia taha.

Jõulude puhul tehti juttu jõuluteemast erinevatel eesti kirjanikel. Tsiteeritud näited olid pühalikud, mulle meenus, et ise tõin oma kahes esimeses luulekogus jõulude kohta midagi negatiivset välja. Aga mõeldi enne mind välja, et jõuluvana käib vitsakimbuga.

KÜSIMUS: Millistest teadustest ajakirjas juttu tehti?

VASTUS: Lisaks juba nimetatud kirjandusteadusele on juttu ka keeleteadusest, ajaloost ja loodusteadusest. Eriti huvitas Hermanni keeleteadus. Varem ajaleheartiklis ta kahetses, et sõnal ’kunst’ ei ole eestipärasemat vastet, nüüd on ta selleks vasteks pakkunud ’võidus’. Varem on ta väitnud, et sõnad arenevad alati lühenemise suunas, ometi on uuem ’võidus’ pikem kui ’kunst’. Ta leiab, et ’võidus’ peab olema -us lõpuline, kuna seda on ka ’teadus’. Minu kirjale on keelelistis vastatud, et keeles ei pea kõik olema süsteemne.

Varem tahtis Hermann laensõnad eesti keelest kaotada, nüüd ta leiab, et kui võõrsõnu siiski kasutatakse, siis tuleb kokku leppida, kuidas neid kirjutada. Ta ei olegi kõige suurem eestipärastaja, sest ta leiab, et võõrkeelsed nimed tuleb anda edasi originaalkujul. Martin Luther tahtis muuta kiriku emakeelsemaks, aga ajakiri leiab, et sõna Piibel on liiga eestipärane, kasutada võiks originaalile lähedasemat sõna. Kuid tähtis on ka kokkulepe, Hermann on varem küll avaldanud arvamust, et ladinapäraste kuunimede asemel võiks kasutada eestipäraseid, ometi jätkab ta ka ise ladinapäraste kasutamist.

Ajalooteaduses pooldas Hermann seisukohta, et vanaaja sumerid olid eestlaste ja türklaste sugulased. Ajakirjas leidub seda mõtet aastavahetuse ajaarvamise teemalises artiklis, kus mainitakse, et nii vanad eestlased kui ka sumerid on kasutanud päikesekalendri asemel kuukalendrit. Kui eesti ajakirjanikud üldiselt kritiseerisid kergemini mineviku kui kaasaja Vene riiki, siis selles artiklis kritiseeritakse ka kaasaegset jätkuva vana kalendri kasutamise eest.

Varem olen lugenud Hermanni ajalehest kliima kõikumisest ja pannud tähele, et seda ei seostatud inimtegevusega. Ajakirjas siiski leitakse, et kliimat soojendab maaharimine. Sõnadevaliku järgi on näha, et kirjutajal on selle üle hea meel. Ta ennustab, et tulevikus kasvavad Eestis palmid, aga ei näe ette polaarjää sulamisega seostuvaid negatiivseid tagajärgi.

KÜSIMUS: Milline oli ajakiri kujunduslikult?

VASTUS: Ajakiri oli tunduvalt paksem kui varasem „Laulu ja Mängu Leht“. Ma ei ole veel digiteerimata ajakirjast kontrollinud, kas lubadus täideti, aga lubatakse, et kolmanda aastakäigu numbrid tulevad veel paksemad. Ajakirjas trükiti kõrge kvaliteediga mustvalgeid pilte, mille puudus oli küll, et need ei seostunud selle artikliga, mille keskele nad olid paigutatud. Varem olen lugenud, et pildiliselt parim eesti ajaleht oli „Olevik“, aga nüüd väidab hiljem ilmuma hakanud „Rahva Lõbuleht“, et parimaks on saanud tema.