Luuletuste autorlus

Lugesin arvutist isa järgmise luulekogu käsikirja. Leidsin sellest mitu enda luuletust. Varem oli meelega minu luulekogus avaldatud isa luuletusi, aga minu luuletuste puhul oli vist isa valesti mäletanud, nagu oleksid need tema kirjutatud. Rääkisin sellest emale ja ema rääkis isale edasi. Isa küsis, millised luuletused on minu omad. Mõtlesin, et võibolla ma mäletan ise valesti, võibolla need ongi isa luuletused. Tahtsin minna Oudekki pere uksele küsima, kas neil on see isa luulekogu. Mõtlesin, et sel korral ma ei kutsu uksele Oudekkit, vaid tema ema. Aga kui jõudsin nende hoovi nurgale, siis mõtlesin, et mul pole mõtet korteri uksele minna, kui ma pole üles kirjutanud isa luulekogu pealkirja. Seetõttu asusin koduteele. Anne tänava ja Sõpruse puiestee piirile jõudes kallasin teeklaasi liimi, et klaasi puhastada. Mõtlesin, kas seda klaasi saab hiljem joomiseks kasutada, võibolla ei tule liim enam lahti. Mõtlesin, et võibolla kallasin õli klaasi liiga soojalt, see võib plahvatada. Algas soojuspaisumine ja õlisammas klaasis kerkis järjest kõrgemale, jõudes klaasi servani. Kallutasin klaasi, lastes üleliigsel õlil maapinnale voolata. Kui klaasi jälle püstiasendisse panin, siis vaatasin, et olen klaasis õlikogust vähendanud liiga palju. Lähedal alustasid mängu lapsed. Kartsin, et võibolla nad tahavad lombist juua ja joovad vee pähe õli. Läksin neid hoiatama, et maas on õli. Üks poiss küsis, kus. Kui olin suunda nimetanud, suundus laste tähelepanu mujale.