KÜSIJA: Mainisid eelmises intervjuus, et magistriõppe ajal oli see raamat raske. Kas nüüd oli kergem?
VASTAJA: Nüüd sain raamatust paremini aru, sest lugesin mõtlemispausidega. Koolis ja ülikoolis tuli lugeda kiiruse peale. Hiljuti öeldi ka ajalehes, et varem rõhutati koolides lugemise kiirust, aga nüüd on õpetajatele selgeks tehtud, et tähtsam on arusaamine. Ühel raamatuesitlusel öeldi, et filosoofilist teksti ei peagi lugema sada lehekülge tunnis, võib lugeda ka ühte lehekülge sada tundi.
KÜSIJA: Mis on selle raamatu kokkuvõte?
VASTAJA: Raamat koosneb Mart Kivimäe kirjutatud põhiosast ja kolme kaanel mainitud peategelase artiklite tõlgetest. Kivimäe järgi on ajalookirjutuse üks suund historism. See tekkis 18. sajandi lõpus. Historismi põhimõtte järgi tuleb vaadata iga asja tema ajaloolises arengus. Ajaloolane ei pea kirjutama endast, vaid uuritavast perioodist, ta peab minevikku mõistma ja saama aru, et iga aeg on erinev, ajaloolane peab olema mineviku suhtes salliv ja pidama kõiki aegasid võrdseteks.
Teine põhimõte on dialogism. See tekkis Kivimäe arvates samuti 18. sajandi lõpul, aga sai suurema hoo hiljem. Dialogismi järgi ajaloolane ei pea kirjutama ainult minevikust, vaid ka enda seisukohast. Ajaloolane on küll minevikust erinevatel seisukohtadel, aga suhtub sellesse samuti sallivalt. Kahe osapoole vahel vastastikkus tekkivat alati, aga see võib esineda peale salliva dialogismi ka vaenulikkuse kujul.
Kivimäe kirjutab, et ajaloolane Koselleck peale mõistete uurimise lõi neid ka ise. Ka Kivimäe pakub raamatus välja ühe uue mõiste, see on dialoogiline historism. See tähendab, et kaks eelmistes lõikudes kirjeldatud põhimõtet on ühendatavad. Ajaloolast Ranket on tavaliselt peetud historistiks, aga tal on Kivimäe arvates ka dialogismi elemente.
KÜSIJA: Mida sellest uuest mõistest arvata?
VASTAJA: Minu analüüsi kohaselt Koselleckil võib tõesti leida mõlemat põhimõtet. Kui ta kirjutab, et sõnal ’revolutsioon’ on erinevatel sajanditel erinev tõlgendus, siis see on historistlik seletus. Kui ta aga loob uue mõiste ’möödunud tulevik’ ja rakendab seda aegadele, mille inimesed seda ei tundnud, siis see on dialogistlikum. Kriitiliselt võib kahtlustada, et nii võib jõuda anakronismideni. Uus mõiste võib küll mineviku teadvustamata nähtusi paremini seletada, aga teooria lugejad võivad unustada, et mineviku inimeste enda teadvustatud mõtted olid teistsugused.
KÜSIJA: Raamatu peategelastest vähemalt kahega on sul ühiseid teemasid. Eelmises intervjuus sai juba mainitud Kosellecki unenäoteemat, aga magistritöös oled sa viidanud Ernst Noltele, kes on uurinud fašismi ajalugu. Kommenteeri ka tema artiklit.
VASTAJA: Kivimäe kirjutab, et Nolte oli konservatiiv ja talle heideti ette, et ta keskendub fašismist arusaamisele, mitte selle hukkamõistmisele. Ma püüdsin magistritööd fašismi teemal esimeselt kursuselt meelde jäänud nõudmiste tõttu kirjutada samuti erapooletuna, kuigi hilisema analüüsi kohaselt on töö siiski fašismi suhtes kriitiline. Magistritöö juhendaja soovis, et ma kasutaks rohkem filosoofilist kirjandust. Nolte propageeribki filosoofilist ajalookirjutust, aga ma ei valinud viitamiseks esimeses järjekorras tema filosoofilisemaid elemente, väljaarvatud fašismi definitsioon, mida ma aga sügavalt ei analüüsinud.
Nolte järgi fašism on vastuseis transtsendentalismile, see tähendab terviku järele haaramisele. Prantslane Maurras oli kritiseerinud juute, et need tahavad muuta progressi nimel maailma tervikuks, Maurras tahtis säilitada rahvusriike. Nolte järgi ei ole ka marksism fašismi vastand, vaid suhtub progressi ambivalentselt. Ülikoolis Jaak Valge õpetas, et progress erinevalt majanduskasvust ja majanduse arengust tähendab elu paremaks minekut. Praegu globaalne soojenemine ei ole elu igakülgne paremaksminek ja fašistide arvates läksid mõned asjad halvemaks juba varem. Kui Nolte peab fašismi progressivastasuseks, siis fašismi uurijate vahel on olnud vaidlusi, kas fašism oli moderniseeriv või vastuseis moderniseerimisele. Jörn Rüsen samas raamatus toodud artiklis kaitseb mõistust kui valgustusaja ideaali, aga Nolte näitab, et valgustusaja ideaalidest taganeti juba 19. sajandil ja arvab, et filosoofiline ajalookirjutus peab fašismi ja marksismi uurima, kuna need on olulised nähtused.
Ajalehes on kirjutatud, et kes fašismi ajalugu uurivad, need on ise ka fašistid. Teiselt poolt on arvatud, et üldjuhul muudab diktatuuri tundmaõppimine diktatuuri suhtes kriitilisemaks.
0 vastukaja:
Postita kommentaar