Titast naeruni

Tita nuttis ja juba järgmisel hetkel paistis magavat. Viimastel päevadel ei ole ma magamisrekordeid teinud. See on tõenäoliselt põhjustatud ööde valgenemisest. Seda on tegelikult varasematel aastatel ka märgata võinud. Kui ööd lähevad valgemaks ja lumi on samal ajal maas, peaks olema selle tulemusel kokkuvõttes eriti valge. Eelmisel aastal oli kõige paksem lumi märtsi viimasel nädalal, aga üldiselt oli siis lumeta talv. Sel talvel pole ma jälle suustamas käinud. Ülikooli esimesest kursusest mäletan, et püüdsin käia suusatamas iga nädal. Tol aastal püüti mulle määrata ka ravivõimlemist. Mõned korrad käisin isegi kohal. Ise ma selle järele vajadust ei tundnud, aga ähvardati, et tulevikus võib halvem hakata. Kes valesti sporti teevad, neil pidavat pärast 35. eluaastat tervis kehvaks minema. Sporti tehes tulevat alustada soendus- ja venitusharjutustest. Neid pole mulle õpetatud. Kehalise kasvatuse tundides olen mingeid harjutusi teinud, aga kunagi ei põhjendatud, milleks need vajalikud on. Seda, kuidas treenimine lihaseid kasvatab, lugesin hoopis bioloogia õpikust. Bioloogia oli alustades kerge aine, aga viimases klassis raske, sest õpikus oli palju võõrsõnu. Vahepeal oli mingi periood, kus bioloogiatunde ei olnud. Algkoolis ka sellenimelist ainet ei olnud, aga siis oli loodusõpetus. Õpetati ka eluta loodust. Üks inglise keele õpetaja küsis, kas parem on olla inimene või kivi. Üks klassivend vastas, et kivi, mille peale õpetaja hakkas naerma. Kui ma teiste naljade üle alati ei naera, siis see ei tähenda, et ma enda mõtete üle ei naeraks.