Plaadid klaveris

Teised rääkisid, et nad olid vastastega kokku leppinud, et lähevad linnaservale ja hakkavad üksteist kividega loopima. Mina hoiatasin, et kividega viskab surnuks. Soovitasin kivid millegagi asendada. Pakkusin selleks pingpongipalle, mainides ka, et vahel on kasutatud värvikuule, et oleks näha, kas vastane on pihta saanud. Andsin nii terveid kui ka katkiseid pingpongipalle. Ühe palli jätsin endale, põhjendades, et seda kasutan ma iga päev või vähemalt püian kasutada. Teised võtsid pallid vastu ja hakkasid neid juba kodus loopima. Võtsin viskeid vastu reketiga. Sain iga kord pallile pihta, aga löögid ei tulnud eriti õnnestunud. Võtsime klaveri tagant lahti ja vaatasime, mis seal sees on. Sinna oli vanal ajal pandud metallplaate, millele oli kirjutatud, milline on kelle kaitsevaim. Ühe inimese kohta oli kirjutatud, et teda keelduti kodukohas vaktsineerimast, sest ta oli kaugemalt pärit, aga üks kaugemal elav aadlik toetas teda ja nii sai ta ikkagi vaktsineeritud. Uuemal ajal ei olnud enam kaitsevaimude kohta plaate lisatud, aga vaktsineerimisi oli jätkatud. Klaus küsis, kas ta on ühe haiguse vastu vaktsineeritud. Vastasin, et see pandi polikliiniku kaardile kirja, aga nii vana kaart ei pruugi säilinud olla. Soovitasin küsida vaktsineerimise kohta emalt, sest ema teab. Ütlesin, et Klausil on vaja seda endal ka teada.

Sain malevõistlusel kõrge koha. Nii pääsesin esimest korda edasi välkturniirile. Tegelikult oli nüüd lubatud välkturniiril osaleda kõigil, aga olin ikkagi selle arvu sees, mis varasema korra järgi oleks mängutulemuse põhjal edasi pääsenud. Sel nädalal pidi tulema kolmas turniir veel, milleks oli iganädalane kohalik turniir. Aga otsustasin, et kolmanda turniiri jätan sel nädalal vahele, muidu kuluks terve nädal malele.

Läksin koolimajas ülikooli loengusse. Istusin umbes keskele otsa peale. Varasematel kordadel olin istunud tagapool. Ma ei viitsinud eriti õpetaja juttu kirja panna, selle asemel joonistasin natuke. Minu pinginaaber joonistas ka. Vaatasin, kuidas ta seda teeb. Mõtlesin öelda, et lõpuks ometi joonistab keegi veel minu stiilis. Ütlesin, et ta joonistas puuviljade teemalise pildi. Tagapool naerdi ja sosistati, et minule on tunnis rääkimine lubatud. Üks poiss tagumises reas rääkis veel. Algul ma ei pannud õieti tähele, mis ta ütles, aga korrati, et ta oli öelnud, et mindi laulupeole ja ühe konkreetse poe juures saadi laps. Õpetaja karjus, et ärge rääkige oma lapspattudest. Poiss nõudis, et õpetaja vabandaks. Tõusin püsti, läksin lükkasin seda poissi tooliga ja ütlesin, et ta klassist lahkuks, sest ta on ärritunud. Ta lahkuski. See tund oli bioloogia, kuigi seda ei andnud bioloogia õpetaja. Õpetaja rääkis muudetud olenditest, keda nimetati insertideks. Ta oli rääkinud juba meesinsertidest ja nüüd jõudis naisinsertideni. Need olid erilised sipelgaisendid. Õpetaja ütles, et me ei kardaks, et nad saavadki insertideks. Sellega tahtis ta öelda, et naisinserdid ei hakka sipelgaema asendama. Vihikute kohta ütles õpetaja, et ta kontrollib neid sellepärast, et vihik näitab õpilase suhtumist ainesse. Mõtlesin vastata, et vahel ma ei kirjuta sellepärast üles, et aine on liiga kerge. Tegelikult see tund ei olnud kerge. Aga ma ei kirjutanud üles, sest see oleks väsitanud ja kirjutamisega kiirustades ei oleks saanud õpetaja juttu süveneda, kuigi kirjutades jääb paremini meelde. Tund sai läbi. Kirjutasin vihikusse, et viimane asi oli naisinserdid. Vaatasin, et kirjutasin kogemata eelmisele leheküljele joonistuste juurde. Tõmbasin sealt noole pooleliolevale leheküljele. Mõtlesin, et õpetaja ei rääkinud meile midagi, mida õpikus ei ole, sest ta ei ole seda ainet ülikoolis õppinud, vaid valmistus enne tundi õpiku abil. Aga vähemalt jäi tal õpiku sisu paremini meelde kui minul. Algklasside õpetajad peavad olema võimelised andma kõigi ainete tunde. Kuigi tund oli läbi, ei lubanud õpetaja meil klassist lahkumisega kiirustada. Lootsin, et ta ei hakka sellist kommet iga kord harrastama.