Nimi kaanel

Taimo nägu oli muutunud. Isa ja Taimo ronisid koos puu otsa ja raiusid seda. Mina panin maharaiutud ladva asemele luua. Räägiti, et Ameerikas peab nägema valgeid ja neegreid täpselt ühe ilusatena. Tõnu vaidles vastu, et ta on Ameerikas käinud ja nägi seal, kuidas valged mehed arvutiekraanidelt neegrinaiste pilte vaatasid. Tõnu oli ise ka neegri moodi. Tema nahk oli tume. Poisid istusid ahju ümber. Viskasin ahjutulle tablette.

Isa andis mulle ülesandeks panna kokku üks raamat. See tuli trükikojast. Raamatul oli kolm osa. Need rääkisid Pätsist, isast ja ühest kindralist. Ajalehes ilmus minu kohta artikkel. Selles kirjutati, et ma olen vähe algupäraseid uurimusi koostanud. Vaatasin, et olen ajaleheartiklis vahetanud ära sõnade Eesti ja Vabariik kohad ja et toimetaja ei ole seda ära parandanud. Siis nägin, et kõik on siiski õigesti, sest Eesti Vabariiki mainiti kaks korda järjest. Isa küsis, kas ma eesti talurahva panin raamatusse sisse. Nüüd nägin, et materjalides oli neljas osa selle kohta. Aga raamatusse polnud ma seda pannud. Leidsin, et tegin õigesti, sest nüüd on kõik kolm osa isikute kohta. Taipasin, et kuigi raamatu kaanel on minu nimi, ei ole mina selle raamatu autor. Otsustasin, et oma teoste nimekirjas ei pane ma seda teost lahtrisse "oma raamatud", vaid "kaastoimetatud raamatud". Ühtlasi märgin juurde, et tegelik autor on isa. Tundsin ennast kurnatuna. Olin seda olnud ka raamatu koostamise ajal.