Raketid

Teadsin õe juttude põhjal, et aastavahetusel oli rakette lastud. Ise polnud ma seda näinud või ei mäletanud. Samal aastal nägin muul aastaajal ühte raketti lendamas, aga teadsin, et aastavahetusel lendab neid rohkem. Ma ei teinud ka hästi vahet ilutulestikuraketil ja kosmoseraketil. Ootasin uut aastavahetust, mida polnud minu elus palju olnud. Aga rakette lasti alles kesköösel. Minu magamamineku kellaaeg oli varasem. Läksin magama, aga enne leppisin kokku, et kui rakette laskma hakatakse, äratatakse mind üles. Ärkasin ilma äratamata. Oli valge. Asi tundus kahtlane. Läksin teise tuppa ja küsisin, kas raketid on juba lastud. Selgus, et olidki. See oli minu elu sinnamaani kõige suurem pettumus. Kokkulepet oli rikutud ja ma pidin saama umbes kaks korda vanemaks, enne kui uus aastavahetus kätte jõuab.

Mõned aastad hiljem räägiti jõuluhooajal õuduslugusid, kuidas üks rakett oli aknast sisse lennanud ja üks oli kellegi jopi peale kukkunud, nii et jopp läks põlema. Siis oleks ma rakettide laskmise ajal hea meelega diivani alla pugenud. Aasatavahetuse hetkel tänaval viibida ei taha siiamaani. Ainult ühel aastal olin sel ajal teel koju ja jäin Sõpruse sillale seisma.