Sarvedega lehmad

Pidime rongiga koju sõitma. Raudteeks oli pikk ronimispuu, mida mööda tuli ronida pea alaspidi. Mul pidid ilmuma korraga luulekogu ja proosaraamat. Taheti, et ma valiks oma raamatutest ühe ennast iseloomustava lause. Valisin selleks kaks rida ühest luuletusest. Pidin oma uue raamatu kinkima ühele vanale mehele, kes oli varem mulle enda raamatu kinkinud. Aga kui saba jõudis sellesse kohta, kus see mees pidi olema, siis ei tundnud ma teda näo järgi ära, sest seal oli rohkem mehi. Jätsin raamatu üle andmata ja läksin edasi. Ema hakkas organiseerima, et raamat ikkagi mehele kätte jõuaks. Varsti kutsutigi valjuhääldajast, et kõik, kellel tseremoonial osalemine ebaõnnestus, läheksid laululava taha presidendi juurde. Ma ei läinud sinna, vaid läksin andsin sellele mehele raamatu kätte.

Ema rääkis, et osad inimesed tahavad kõigi vastu sõbralikud olla. Vastasin, et üks selline on Bristol. Ema küsis, milles see seisneb. Vastasin, et Bristol räägib kõigepealt mulle, mida Raun on valesti teinud, ja seejärel Raunale, mida mina olen valesti teinud. Läksin majja, kus pidi toimuma üritus, aga seda maja ma hästi ei tundnud.

Londonis elas üks õigeusu piiskop, keda ma tundsin. Helina oli ka Londonis. Ta saatis mulle sealt paberi, millele oli joonistanud ilusa roosa raami. Sellest järeldasin, et ta on piiskopiga juttu ajanud. See oli unenägu.

Sündis kaks lehma, kellel olid sarved peas. Nad vist tundsid seda, sest lõid sarved läbi ukse. Nende peremees oskas nendega ümber käia. Mina poleks osanud, nii et mulle oleks sellised lehmad ohtlikud olnud. Olin kodus ja ei näinud peaaegu midagi. Kui ma tegin sõrmed kitsaks piluks, siis nägin nende vahelt mõnda tähte seinal teravamalt. Aga see võis olla vana aja mälestus, mis unenägudes meelde tuleb. Mõtlesin, et kui ma suure osa ajast peaaegu midagi ei näe, siis võib mind vist pimedaks nimetada.