Blogi kirjade saatmiseks

Mulle oli laagris kingitud metallpulk ja metallrõngas. Need olid kõrgaadliku relvastuse osad. Pulga sai kinnitada rõnga külge ja küljest lahti võtta. Läksin neid vendadele näitama. Lugesin kahte raamatut. Kirjutasin kummastki raamatust välja ühe lause koos raamatu pealkirja ja autori nimega. Varem olin sellele paberile kirjutanud läbi saadud raamatuid koos järjekorranumbriga. Aga et need kaks raamatut veel ei olnud läbi, siis see kord ma järjekorranumbreid ei kirjutanud. Mõtlesin, et ma ei hakka raamatuid põhjalikult konspekteerima, vaid kirjutan välja kõige olulisemad kohad. Lootsin, et ma juba järgmiselt leheküljelt järgmist olulist kohta ei leia. Raamatu kaanele oli kirjutatud autori perekonnanimi ette ja eesnimi pärast koma. Mõtlesin, et ilusam on, kui eesnimi on ees. Ühe blogi nimi oli "Kirjad Toporovile". Toporovi all mõeldi Kasparovit. T nime algul oli võibolla nali, aga blogi tegijad nähtavasti arvasidki, et kaks esimest täishäälikut peavad mõlemad olema o-d. Tegelikult üks neist pidi olema a. Mõtlesin, et võiks neile kirjutada, et nad hakkaks ometi kord vene nimesid eesti keeles kirjutama. Blogi eesmärk oli, et lugejad said sealtkaudu Kasparovile kirju saata. Kasparov oli selle lasknud asutada nähtavasti oma mängutugevuse tõstmiseks, arvestades, et ka nõrkadel maletajatel on tähelepanuväärseid ideid. Mõtlesin, et võiks talle saata selle partii, mille ma kolme vähemetturiga võitsin. Kommentaariks võiks kirjutada, et see on teoreetiliselt kaotatud, aga praktiliselt võidetud. Kasparov kindlasti ei teadnud, et nõrgemate mängijate vahel saab selliseid seise võita. Partiiprotokolli võiks saata eesti keeles, sest Kasparov on intelligentne inimene ja saab aru. Aga võib saata ka inglise keeles, sest ma oskan inglise keeles kirjutada. Partii juurde võiks lisada mingi soovi selle kohta, mida Kasparov mulle vastaks. Aga see soov ei tohiks olla küsimus, milliseks ta ennustab minu malelist tulevikku, muidu ta võiks arvata, et ma arvan, et mul on suur tulevik. Lamasin teki all ja minu lähedal lamas üks tüdruk. Ta ütles, et käes on tema kord kolida. Ta oli nimelt seni oma vanematega koos elanud, aga teised nende pere lapsed olid juba kolinud. Nende korteris oli ruumipuudus. Soovitasin, et ta võiks kolida oma raamatud Kongressi Raamatukogu sarja. Ta küsis, kas ma ise ei taha Tartus kuskile kolida. Vastasin, et ma tahan võimalikult vähe kolida. Tüdruk ütles, et ma siis magaks. Vastasin, et ma magangi, kuigi tegelikult olin ärkvel. Ta nihutas pea lähemale, nii et juuksed puutusid minu põske.