Liiga kerge

Käisin algkoolis ja oli matemaatika tund. Õpetaja õpetas meid tahvlil. Kõik, mis ta sinna kirjutas, oli väga kergesti arusaadav. Lõpuks ütles õpetaja, et niimoodi on meil järgmistes klassides järgmise õpetajaga liiga kerge. Seetõttu kirjutas ta nüüd ka ühe keerulisema asja. Mina mõtlesin, et algul võib kerge olla, aga hiljem läheb õpitu meelest. Täna oli reede. Esmaspäevaks käskis õpetaja läbi lugeda kaks raamatut. Mina ütlesin, et kaks raamatut korraga on liiga palju. Õpetaja vastas, et ei ole palju. Mõtlesin, kas minna kohe pärast tunni lõppu neid raamatuid raamatukogust laenama või otsida enne kodust. Kui ma raamatukokku kohe ei lähe, on hiljem seal juba kõik eksemplarid otsas. Eelmine kord koolis käies olin kohustuslikud raamatud läbi lugemata jätnud, kui neid kodus ei olnud, aga nüüd tahtsin kõik läbi lugeda, mis oleks võtnud küll väga palju aega.

Stalini naine tahtis koos Staliniga autoga sõitma minna. Stalini naine oli minu ema. Mina arvasin, et Stalin on ohtlik. Mulle öeldi, et naistesse suhtub Stalin hästi. Vaidlesin vastu, et ta on lasknud küüditada ka naisi.

Isa soovitas mul kirjutada ajalehele artikkel, et üks kirjanik tuli emaga juttu ajama, mina kuulsin juttu pealt, meie kirjastus andis välja selle kirjaniku raamatu, ja on vaja, et inimesed seda raamatut ostaksid. Ma ei saanud aru, miks isa seda artiklit ise kirjutada ei või, kui ta on selle juba välja mõelnud. Teiste väljamõeldud asju oma nime all kirjutada ma ei soovinud. Meile tulid külalised, sealhulgas väikseid lapsi. Mina läksin välja kõndima. Kui läksin Anne tänaval üle tee, lükkas üks naine mind kõrvale, et ma ei tohi tema haige lapsega kokku põrgata. Ütlesin, et tegelikult ma magan, seetõttu ma ei näe, kas keegi päriselt vastu tuleb, nii et võin tõesti kellegagi kokku põrgata.