Hindeid pannakse endale

Kui järele mõelda, siis panid ülikoolis õppejõud hindeid oma tööle. Kui loengud toimusid korralikult ja õppejõud suutis motiveerida üliõpilast korralikult õppima ning pärast eksamineeris teda, pandi maksimaalne hinne. Kui õppejõud midagi tegemata jättis, võeti hinnet alla. Kui loenguid või seminare ei toimunud, eksamit ei toimunud, ainepunkte anti viinapudeli eest või õppejõud ei selgitanud täpselt eksamiprogrammi sisu.

Enne ülikooli oli õpetajatel õppima motiveerida raskem ja ka hinded olid madalamad. Seal panid vähem nõudlikud õpetajad vastupidi kõrgeid hindeid. Aga seegi hinne oli nähtavasti endale - nad pidasid ennast headeks inimesteks ja hindasid oma headust. Teooria muudab kahtlasemaks see, et erivõimeid nõudvates ainetes nagu laulmine või kehaline kasvatus pandi hinne justkui kaasasündinud võimetele. Aga võibolla nende ainete õpetajad ei saanud aru, et inimesed on ebavõrdsed. Või pidasid nad ennast samuti headeks inimesteks, et panid kahe asemel kolme. Või panid madala hinde endale kannatamatuse eest.

Raamatuarvustajad pole küll arvustatavat autorit otseselt õpetanud, kuid arvustuse toon iseloomustab siiski rohkem arvustajat kui autorit. Kurjadel arvustajatel on madal empaatiavõime, sõbralik võib olla liigsalliv. Pikemate perioodide ülevaadetes kiputakse lihtsalt loetlema, millised autorid ja teosed meeldivad vähem ja millised rohkem. Kitsamas arvustuses mainitakse samuti, millised sama autori teosed on paremad või millised ühe luulekogu luuletustest meeldisid kõige rohkem. Selle kohta on olemas vanasõna, et ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise. Näiteks kui keegi kirub riimilist luulet, siis see näitab, et ta loeb luulet liiga palju ja riimid hakkavad tema jaoks korduma. Kui inimene ostab ainult ühe luulekogu, eelistab ta kõla põhjal arvatavasti riimilist luulet. Arvustajad loetlevad küll, kes on nende sõbrad, aga lugeja tahab teada hoopis, kas temal tasub seda raamatut lugeda või kas ta on raamatust õigesti aru saanud.