Üks naine vaatas, et kas ta pillas peegli puruks ja kuhu ta laps jäi. Laps oli kadunud. Naine ei teadnud, kust kiusajad tema kohta informatsiooni saavad. Aga ta jõudis järeldusele, et Saaremaal on tema kohta kirjad kättesaadavad ja sealt saab palju informatsiooni. Üks teine naine ütles sellele naisele, et lapse varastas tõenäoliselt naise ema, sest see on piisavalt haige. Ühel päeval läks kadunud lapse ema koju ja leidis lapse sealt. Seal oli ka üks muu laps, kes oli vanuse poolest alles väike, aga oli vahepeal muutunud täiskasvanu suuruseks.
Mõtlesin, et selleks, et minu blogi rohkem kommenteeritaks, teen värskete kommentaaride külgriba. Hakkasin selles mõttes kahtlema, sest sinna oleks võinud ilmuda halvas stiilis kommentaare, mida ma kohe ära kustutada ei näe. Aga mõtlesin edasi, et külgriba tegemisega näitan üles usaldust kommenteerijate vastu ja usalduse näitamine muudab nad viisakamaks. Avastasin, et blogi ülemises servas on juba lingid kõigile viimatikommenteeritud sissekannetele. Need olid peamiselt poliitikateemalised.
Tõnisson ütles paar halvustavat sõna võõrsõnade kohta. Läksin kodu suunas. Teele jäi kaks kuju. Vaatasin, et need ei ole eriti ilusad. Üks neist ummistas kõnnitee kogu laiuses. Mõtlesin sellest alguses mööduda ringiga sõidutee kaudu, aga siis kõndisin kujust lihtsalt üle. Ka teisel pool kuju oli kõnnitee krobeline. Keerasin Tiigi tänava majade taha. Vallikraavi tänava aias mäe küljel jooksis ringi suur vihane koer. Küsimus oli, kas nüüd kuulub kogu Vallikraavi tänav sellele koerale. Aed oli piiratud ainult kolmest küljest, nii et koer sai tulla minu juurde. Aga öeldi, et väljaspool aeda ründab ta vähem. Seal oli üks õigeusu kirik. Selle uksel oli vanast ajast neli märki. Räägiti, et vanasti võisid kirikusse siseneda ainult need, kellel oli üks neist neljast märgist. Tänapäeval lasti vist kõik sisse.
Kõndisin koos Klausiga mööda Jaama tänavat. Rääkisin, et on soovitatud rahunemiseks Piiblit lugeda, aga minus tekitas selle lugemine veel eriti hirmu. Klaus küsis, miks see hirmu peaks tekitama. Need, kellel endal hirmuhormoone ei olnud, ei saanud aru. Läksin Pikale tänavale ja kõndisin mööda seda kodu suunas palja jalu. Vastu tuli inimesi, kes võisid seostada minu teekonda ühe tüdrukuga.
laupäev, detsember 12, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar