Ebamäärane vastus

Lillepotis ronis ringi suur tõuk. Oudekki soovitas mul oodata, kuni sellest suur putukas koorub. Piret saatis välismaalt foto, mille alla oli kirjutanud, et sellel on Oudekki endise trepikoja rõdud, aga mitte Oudekki enda rõdu, sest Oudekki elas neist vahepeal kõrgemal ja vahepeal madalamal. Tundus, et kuigi Piret elab endiselt välismaal, ei ela ta enam Ameerikas, vaid Euroopas. Pille ütles, et geograafid alles uurivad, ega Antarktika keskel inimesi ei ela, aga etnoloogidele on selge, et sellises kohas ei saa inimesi elada. Klaus tahtis minu käest raamatut ära kiskuda, et vaadata, mis sinna on kirjutatud. Peitsin raamatu ära, aga lõpuks andsin ise Klausile. Tahtsin minna wc-sse, aga seda oli raske niimoodi lukustada, et ukse vahele suurt pragu ei jää. Lõpuks läksin teise wc-sse, mis jäi vähemalt nurga taha.

Vaatasin teatris oma raamatu teemalist etendust. Mul tuli meelde, et pean minema teise majja oma raamatu esitlusele. Aga otsustasin, et ei lähe, vaid vaatan etenduse lõpuni. Pärast kavatsesin öelda, et mul läks meelest esitlusele minna. Mina pidin seal olema põhiesineja, aga lootsin, et teised oskavad ka midagi välja mõelda, mida minu asemel rääkida. Tegelikult ma ei olnud kindel, kas esitlus peab ikka toimuma, võibolla oli minu üle ainult nalja tehtud.

Istusin inglise keele tunnis. Olin kirjutanud paberile eestikeelsed sõnad, mille kavatsesin tõlkida inglise keelde. Õpetaja näitas ühte neist sõnadest ja ütles, et selle puhul pole üldse selge, kuidas seda tõlkida tuleb, see on raske sõna. Mõtlesin, et saan sõnaraamatust vaadata. Aga mul ei olnud eesti-inglise sõnaraamatut, ainult inglise-eesti oma. Sealt oleks saanud otsida oletuse põhjal. Arvasin, et tõlge võiks olla fame of ... Lehitsesin oma kaustikut. Olin selles õppeaasta jooksul väga palju lehekülgi täis kirjutanud. Erinevalt matemaatikavihikust, kus oli ainult soga, olid inglise keele vihikusse selged asjad kirjutatud. Mõtlesin, et saan öelda, et kõik teemad on kirjas inglise keele vihikus. Loeti ette ühte harjutust. Õpetaja ütles, et nüüd on minu kord lugeda. Ma ei hakanud lugema, vaid ütlesin, et teen alles eelmist harjutust. Selles harjutuses, mida ette loeti, pidi vist ka kasutama sõna fame. Mul oli spikriks ühe teise õpilase kirjutatud leht vastustega, aga lõpu poole läksid tema vastused sogaks ja kõige viimaseid ta polnud üldse kirja pannud. Helen luges ette lause, mis sisaldas ühte piinlikku märksõna, aga ma ei teinud teist nägugi.

Läksin silmaarsti juurde. Rääkisin, et mul on nägemine halvemaks läinud. Aga puhvetis olevaid kontrolltahvleid nägin ma praeguste prillidega siiski lugeda. Silmaarst küsis, mis sinna ühel teemal on kirjutatud. Ma ei leidnud seda kohta kohe üles. Silmaarst võis arvata, et see tähendab halba nägemist. Aga lõpuks ma leidsin selle koha ja lugesin ette. Ütlesin, et ma saan aru kõigist välja pandud piltidest, nii hästi kui kunstist on üldse võimalik aru saada. Ma näen isegi kõige alumist rida. Lugesin vastuseid ette ilma küsimusi ootamata. Tundus siiski, et täna pole kõige alumises reas nii väiksed tähed kui peaks. Arst ütles, et mul ei saa enam nägemine halvemaks minna. Mõtlesin, kas küsida, et kas vanemaks jäädes hakkab nägemine jälle paremaks minema. Ütlesin, et eelmine kord mulle kirjutati silmatilku välja. Siis astus ruumi perearst, kes kutsus mind oma kabinetti. Läksin tema järel. Oma kabinetis küsis ta, miks ma tulin. Võibolla olin valesti aru saanud ja ta polnudki kutsunud. Püüdsin leida mingit ebamäärast vastust.