Triikraua leiutamine

Sõitsime rongiga. Ühes peatuses läksin korraks maha, riputasin oma jaki varjatud kohta oksa külge, aga siis pidin juba peale tagasi minema, sest rong hakkas uksi kinni panema. Niiviisi ei saanudki ma jakki oksa küljest ära võtta. Olime sõitnud bussiga Pärnusse. Enne Pärnut sõitis buss maaliinibussina, linnas sees linnaliinibussina. Pärnu oli suur linn. Ütlesin, et linna alguses oli peatusi vähem ja buss sõitis kiiremini. Aga teiste jaoks võis see jutt uskumatu tunduda, sest neil võis olla vastupidine ajataju. Olin lühikeste varrukate väel ja kotis ka rohkem riideid ei olnud. Ütlesin, et mul on külm. Isa vastas, et ta ju ütles, et rohkem riideid tuleb kaasa võtta. Tegelikult mul oli rohkem riideid olnud, aga jakk oli peatusesse jäänud. Sellele tuli hiljem järele minna, aga seda ei pruukinud enam üles leida. Jõudsime randa. Läksin vette ja hakkasin ujuma. Vanasti polnud ma ujuda osanud, aga nüüd paistis minust sama hea ujuja saavat, nagu olin muutunud heaks kõndijaks. Igaksjuhuks ujusin siiski madalas vees, kuigi pikka maad. Vahepeal puutusin kätega põhja. Ärkasin üles Tartus. Ma ei mäletanud üldse, kuidas me Pärnust ära sõitnud olime. Küsisin kas minu jakk jäigi Pärnusse. Vastati, et jäi küll. Seda teksajakki olin iga päev kandnud. Või siiski polnud ma sinna jätnud teksajakki, vaid ühe teise jaki. Tegelikult mäletasin, et olin magama läinud Tartus, seega polnud ma Pärnus käinud.

Vaatasin vanu pabereid. Seal olime mänginud sellist mängu, et mina olin andnud pildi ette, vennad olid saanud seda natuke vaadata ja pidanud siis mälu järgi sama pildi joonistama. Kui nad olid ühe jupi valmis joonistanud, said nad aeg-ajalt originaalpilti uuesti vaadata, et seejärel joonistamist jätkata. Üks minu kavalus oli, et tegin siniseid kriipse, aga erinevate kirjutusvahenditega veidi erinevas toonis, mida vennad tähele ei pannud. Nüüd olin oma pildi ära unustanud ja võisin proovida seda ise ka mälu järgi joonistada. Aga ei leidnud enam üles kõiki erinevat värvi joonistusvahendeid, mida vaja läks. Lugesin ühe eesti kirjaniku Nõukogude ajal ilmunud romaani. Sellest oli ilmunud kaks trükki, neis oli sõnastus erinev. Kirjutasin uuemale trükile pastakaga juurde vanema trüki sõnastust. Raamat oli välja antud alles pärast autori surma temast maha jäänud käsikirja järgi. Kõiki sõnu polnud osatud täpselt välja lugeda ja segased kohad olid toodud oletustena sulgudes. Eri trükkide puhul oli osatud erinevalt käsikirja lugeda ja sulgudes olid erinevad sõnad. Hakkasin erinevusi algul pastakaga kirja panema, et pärast mind seda raamatud nagunii enam keegi ei loe, aga varsti siiski loobusin raamatu sodimisest ja lugesin niisama edasi. Ühe Aasia riigi kindluses oli suur auk. Räägiti, et augu põhi ja lagi on üksteisest nii kaugel, et laest hästi põhja ei näe. Üks naine rääkis, et valitseja on kõik temast tehtud fotod ära muutnud. See naine oli igal fotol koledaks muudetud, aga oli teada, et päriselt on ta ilus, kuigi teda ennast polnud näha olnud. Staadionil pidi algama etendus, kus üks naine võtab rahva ees paljaks. Vaatama kogunenud naised olid ise samuti paljaste rindadega. Keegi küsis, kas seda on vaja.

Isa pani grammofoniplaate mängima. Kui üks plaat läbi sai, läks ta teise tuppa ja ütles mulle, et ma paneks järgmiseks mängima hiina muusika plaadi. Valida oli kolme grammofoniketta vahel ja ma ei teadnud, millisele neist tuleb panna. Igal kettal oli üks plaat peal. Panin uue plaadi kõigepealt ühele vanale plaadile peale. Sellega ma vist juba kriimustasin. Aga kui vana plaat alt ära võtta, siis oleks jäänud liiga madalaks. Märkasin, et ühe teise plaadi all on kõrgenduseks paber. Võtsin sealt vana plaadi maha ja panin hiina plaadi paberi peale. Asetasin nõela plaadi algusesse ja muusika hakkas mängima. Aga äkki hüppas nõel kaugele tahapoole. Olin vist tõesti plaati kriimustanud. Kui isa poleks käskinud, poleks ma üldse plaati vahetama hakanud. Ma ei osanud seda teha nii hästi kui isa. Tõstsin nõela uuesti sinna, kus mängimine pooleli oli jäänud. Henn ütles, et nüüd hakkas plaat ringi käima. Tegelikult ta ringi ei käinud. Aga hiina muusika muutus saksa muusika sarnaseks.

Märkasin, et mu kell on pool tundi taga. Ütlesin, et see võib tähendada, et kui ma enda arvates lahkusin kirjandusmuuseumist kümme minutit enne sulgemist, siis tegelikult 20 minutit pärast sulgemist. Kätte oli jõudnud magamamineku kellaaeg. Läksin oma tuppa. Sinna olid majutatud ka tüdrukud. Põrkasin ühe tüdrukuga kaks korda kokku, aga ei vabandanud. Nägin põrandalt, et võistluste ajaks väiksesse kööki majutatud poisid on minu partiiprotokolle sahtlist välja võtnud, neist mõned tükkideks rebinud ja põrandale visanud. Korjasin tükid üles. Neile olid poisid peale kirjutanud "klassikapartii I" ja "klassikapartii II". Ma ei julgenud sahtlitesse vaadatagi, sest nad olid võinud võtta minu äraolekul sealt paljusid asju, mida ma näidata ei tahtnud. Läksin väikse köögi ukse taha poisse korrale kutsuma. Enne ukse avamist vajutasin uksetagust lülitit. Ust avades nägin, et poistel oli tuli kustus, mis tähendas, et nad olid juba magama läinud. Seetõttu sulgesin ukse ja läksin oma tuppa tagasi. Mõtlesin, et aga võibolla ma panin neil tule põlema, siis oleks rääkida saanud. Poisid oleks võinud meisse lugupidamisega suhtuda, et me oleme külalislahke perekond ja meil on suur korter.

Lugesin õpikut. Hakkasin lugema sealt, kus järjehoidja vahel oli, aga jutt oli juba tuttav, nii et olin seda varem lugenud. Siis nägin, et järjehoidjad on kahes kohas. Keerasin lehed tagumise järjehoidja juurde ja mul oli hoopis sealt pooleli. Kui piksevarras leiutati, siis läks tükk aega, enne kui aru saadi, mis sellest kasu on. Algul alustati piksevarda kasutajate vastu kohtuprotsesse, sest arvati, et nad tõmbavad pikse üle naabrite aia. Aga lõpuks nähti statistiliselt, et seal, kus on piksevarras, on vähem tulekahjusid. Need, kes hästi füüsikat tundsid, ei saanud kunagi välguga pihta. Mina polnud viitsinud järele mõelda, mida selleks teha tuleb. Kirjutatud oli triikraua leiutamisest. Algul ei leiutatud veel päris triikrauda, vaid keraamiline plaat, millega sai asju siluda. Esimene triikraud oli sütega. Triikraua leiutajale öeldi, et leiuta vahepeal midagi muud. Tegelikult kõik leiutajad olid õpikus ainult ühe leiutisega, mis tähendas, et üle ühe asja keegi ei leiutanudki. See tuli väsimusest. Olin õpikut lugedes ise ka väga unine. Elektriga triikraua järel leiutati magnetitega triikraud, sest sellise voodi pihta välk kunagi ei löö. Minu voodi ei olnud veel kindlustatud. Aga elektriga triikraua leiutamine oli õpikus vahele jäänud. Hakkasin minema oma tuppa. Esikus kohtusin isaga. Hüüdsin vennale, et varsti jõuame Gagarinini ja siis on kevad. Praegu oli alles esimese poolaasta lõpp, aga õppisime juba 19. sajandit.