Riidemälu

Vaatasin Kerdi blogi. Seal olid külgribal viited teistele blogidele. Enamus neist olid viited ühe ja sama blogi erinevatele sissekannetele. Allpool tuli ka paar muud viidet. Kerdi blogi nimi oli Muinasjutt tütarlapsest, kes tegi seda ja seda. Tütarlapse teod olid loetud tütarlapse enda blogist ja iga viide tema blogile tähistaski erinevat tegu. Mõtlesin, et Kerdi blogi on küll huvitaval teemal, aga ma ei viitsi seda kunagi lugeda, sest kirjutamise stiil nii huvitav ei ole. Tütarlapse all oli mõeldud ilmselt kedagi, kellega Kert tutvus hiljem kui Helinaga. Aga äkki oli silmas peetud Helinat ennast. Mõtlesin, et ma järgmine kord kontrollin ja vaatan neid linke. Võibolla oli Helina endale uue blogi teinud. Aga ma ei pruukinud blogi lugedes ka ära tunda, et see on Helina stiil. Võibolla Helina ühes blogis kirjutas nii, nagu mulle meeldib, teises blogis sellises stiilis, mis mind ei huvita. Kõndisin bussipeatuse suunas. Mõtlesin, et sellised tüdrukud on olemas, kes tahavad mulle läheneda, ainult nad ei julge seda esimesena teha. Ja nii ei saagi see kunagi juhtuda, sest mina ka neile esimesena läheneda ei taha. Vanasti algas asi sellest, et mindi tüdruku vanemate juurde kosja, aga tänapäeval minnakse kõigepealt tantsupeole, kus puudutatakse võõrast inimest. Kõndisin juba teisel pool bussipeatust. Mõtlesin, et isa läks emale kosja, sest talle meeldis, kui asjades on selgus, sama moodi nagu vanaisale. Ja õigesti tegi. Klaus ennustas, et ükski arenguvariant ei ole inimkonna jaoks hea, sest ressursid lõppevad. Ta ütles, et tulevikuinimesed tuleb muuta sellisteks, et sääsed ei tahagi neid hammustada. Mina ütlesin, et aga seda ikkagi ei juhtu, et sääsed enam põtru ei hammusta. Mõtlesin, et kui sääsed kogunevad põhjapõtrade ümber, puudutavad nad inimesi ikkagi, olgugi et enam nende verd ei ime. Läksin bussipeatusesse tagasi. Panin ühe asja liikuma, mis tegi Tõnule hirmu. Algas terve liikumiste seeria. Autod sõitsid meist ohtlikult lähedalt mööda. Lõpuks sõitis auto meist isegi üle, aga ta oli nii hiigelsuur, et seejuures meid ei puudutanud. Kõndisin kesklinna suunas. Panin tähele kõigi vastu tulevate inimeste riideid. Oli tekkinud uus mood, et osad inimesed nägid välja nagu suured jäigast materjalist pambud, kust ükski nende enda kehavorm läbi ei paistnud. Riidemoodidega oli sama moodi nagu kunstistiilidega, et lähestikusel ajal tekkis kaks vastandlikku stiili, sest tegelikult tegelesid inimeste mõtted ühe ja sama probleemiga, leides erinevaid lahendusi. Märkasin, et juba kaugelt võib tähele panna, millised riided inimesel seljas on. Nüüd mul hakkasid vist riided paremini meelde jääma. Kooliajast oli mul vähe mälestusi, sest ma ei mäletanud kooliteel vastu tulnud inimeste riideid. Oudekki blogi kommentaarides olin kirjutanud, et ma ei mäleta vana korteri vastasmajast ühtegi inimest. Oudekki võis selle põhjal järeldada, et mul on väga halb mälu, sest tema mäletas kõiki tolle maja inimesi riiete järgi. Aga kui ta loogiliselt mõtles, siis ta pidi aru saama, et mul on lihtsalt teistsugune mälutüüp, sest iga päev on mul meeles blogisse kirjutatavad unenäod. Tänaval kõndisin koos emaga. Algul kõndisime kõrvuti, aga ema läks nii kiiresti, et ma ei jõudnud enam järele ja hakkasin maha jääma. Ühe vastutulija tundsin vist ära. See tundus olevat K. Lust, kes oli mulle varem ka täpselt selles kohas vastu tulnud. Kindel ma siiski ei olnud, et see on tema. Ta tuli koos grupi omasuguste inimestega. Ta võis arvata, et ma ei kõnni kunagi emaga kõrvuti. Varasematel kordadel olin kõndinud emast ees ja nüüd taga. Kui ema oleks jõudnud minust varasemale rongile, siis ma ei olnud kindel, kas mul on järgmise rongi pileti ostmiseks raha. Keegi oli öelnud, et minul ja Oudekkil on ühine kodulehekülg. Selle all mõeldi võibolla minu blogi, kus oli palju Oudekkist kirjutatud. Endale mulle need kirjutised meeldisid, Oudekkile mitte. Aga võidi mõelda ka Oudekki kodulehekülge, mis oli mulle samuti tähtis. Läksin ühte majja, kus vaatasime näitust. Seinad olid paksult portreesid täis. Need olid sellisest ajalooperioodist, kus ei olnud näha üldse paljast nahka. Palja nahaga perioode oli varasematel sajanditel ka olnud, aga need pildid olid vahepealsest ajast. Ühele saksa kirikuõpetajale anti midagi kätte ja öeldi, et see asi pärineb tema noorusest. Ma ei saanud sellest jutust täpselt aru. Läksime mööda treppe järgmistele korrustele. Vanaema oli öelnud, et naistel on olemas sellised relvad, millega nad saavad mehi vihale ajada. Mõtlesin, et mulle need relvad ei mõju, sest ma ei ootagi naistelt midagi. Inimesed hargnesid kahes suunas. Osad läksid trepist edasi, teised keerasid koridori, et minna basseini. Enamusel ujuma minejatel oli lisaks ujumispükstele ka ujumissärk, aga mõni oli üldse ilma riieteta. Algul nägin ainult alaealisi, aga selja taha vaadates ka omavanuseid. Läksin klassikokkutulekule. Istusin esimeses toolireas Tristani kõrval. Tristan oli mind varem näinud ühtemoodi riietega, nüüd teistmoodi. Mõtlesin, et seni on mul olnud ükskõik, milliseid riideid ma kannan, aga nüüd hakkan just mõtlema, millist efekti riietega saavutada.