Usuteemat jõuludeks

Kuulasin "Ameerika Häält". Saatejuht palus, et inimesed neile kaastöid saadaks, nad ise ei jõua nii palju materjali ette valmistada. Varem oli Ameerika valitsus neile ette kirjutanud, mida nad rääkima peavad, aga nüüd seda enam polnud. Varem oli neil olnud kohustuslik kõik usuteemalised kaastööd ette lugeda, aga nüüd saatejuhi sõnul nad enam mingitest Jehoova tunnistajatest rääkima ei hakka. Mõtlesin, et varem nad ei teadnud Jehoova tunnistajatest veel eriti midagi ja sellepärast rääkisid. Lugesin ajakirja. Lugesin järjest kõiki artikleid, sest kõik olid huvitavad. Vaatasin televiisorist mitu filmi järjest. Seal sõideti autoga. Filmides pidi tegelase turvavöö vahel lahti olema, aga niiviisi võis näitleja päriselt võtetel surma saada. Ütlesin, et need filmid ei ole huvitavad, kus pikalt autojuhtimist näidatakse. Klaus vastas, et minu jaoks. Nende jaoks, kes olid ise autojuhid, oli huvitav vaadata, milliseid liigutusi filmi autojuht teeb. Autost mindi edasi ühte majja. Klaus nimetas tegelast nimepidi ja ütles, et see hakkas nilbusi tegema. Vaatasin ekraanile. See oli vähemalt huvitavam kui autojuhtimine. Vaatasin ekraani nii vasakut kui ka paremat serva.

Mõtlesin, et kui üks usukuulutaja veel midagi halba ütleb, siis ütlen talle, et ta on lihtsalt loll. Seni ma polnud kellelegi nii öelnud. See usukuulutaja esines teatrilaval. Ta rääkis, et enamuse kuulajate jaoks teeb ta lihtsalt heategevust, enamus läheb tegelikult põrgusse, väljaarvatud need, kes päriselt usuvad. Usutegelased seisid laval rivis ja nende selja taga sõitis tank. Öeldi, et tankil on kitsas. Seepeale hakkas publik naerma. Ütlesin usukuulutajale, et ta ei hirmutaks inimesi põrguga. Ta vastas, et kui ma nii ütlen, siis ta muidugi seda ei tee. Tegelikult ei saa öelda, et Jumal enamuse inimesi põrgusse saadaks, küsimus on lihtsalt, kes pääseb taevasse. Paljud pidid ilmselt sama moodi nagu varem edasi elama. Kõndisin minema mööda jõeäärt. Mõtlesin, et vanasti ma võisin selliseid jutte uskuda, sest ma ei teadnud veel, kuidas Piibel kirjutatud on. Nüüd teadsin. Olin seda ajaloos õppinud ja mujalt kuulnud. Piibel ei olnud parem kui muud pühakirjad. Mõtlesin, et Uku Masing on Piibli epigoon, aga mina oskan teistsuguses stiilis ka kirjutada.

Võtsin oma sahtlist välja kaks vana joonistusplokki ja vaatasin sealt pilte. Need olid väga huvitavad. Mõtlesin, et peaksin Helinale kirjutama, et ta võiks tulla Tartusse neid pilte vaatama. Need pildid, mis ma olen saatnud ümbrikus, ei ole nii head, sest need on väiksemas formaadis. Kaks lehte olid kokku kleepunud ja rebenesid keeramisel lahti. Karjatasin. Ükskord varem olid juba kaks selle ploki lehte kokku kleepunud ja nüüd oli karta, et kleepuvad ka kõik ülejäänud. Aga õnneks selgus, et nüüd oli kleepunud sama koht, mis eelmine kord, mujal kleepumist ei olnud. Lehtede vahel oli toitu. Viskasin seda järjest prügikasti. Siis mõtlesin, et see on raiskamine. Ühe lihatüki panin hoopis suhu. See oli natuke vanaks läinud. Mõtlesin, et praegu ma seda süia ei taha, ja panin ta ploki vahele tagasi. Üks vend ütles midagi Veljo kohta ja kohe oligi Veljo ukse taga.