Värvide värvimine

Seisin stendi juures ja lähedal seisid väiksed poisid. Tahtsin kahte paberit stendi najale püsti seisma panna, aga vaatamata korduvatele katsetele ei jäänud nad kuidagi. Lõpuks vaatasime, et eelmised paberid on kinnitatud knopkadega. Kinnitasime seetõttu oma paberid nööpnõeltega ja nüüd jäid nad püsima. Algas joonistamise tund. Õpetaja jagas kätte eelmises tunnis pooleli jäänud pildid. Esimesena andis ta kätte minu pildi. Ta ütles, et parandas seal valesti joonistatud kohti ja kustutas osa ära. Hakkasin pilti edasi maalima. Järgmist värvi võttes jätsin pintsli kogemata loputamata. Ütlesin, et nüüd tegin ühe värvi teisega kokku. Õpetaja ütles, et ma tegin õigesti. Ta oli käskinud kooli kaasa võtta vanu vesivärve, et värvida värvitükid ära nagu lihavõttemunad. Vaatasin, et karbis on palju ühe ja sama värvi tükke. Aga ilmselt ei olnud nad algusest peale ühesugused olnud, vaid olid seistes värvi muutnud.

Isa küsis, mis on Astrid Reinla kõige paksem luulekogu. Hakkasin seda vaatama raamatukogu elektronkataloogist, sest arvasin, et seal peaks lehekülgede arvud toodud olema. Selgus, et Reinla enda raamatutest paksem on tema koostatud Arieli teoste kogu. Ariel ütles, et ta on ka nüüd kirjanik. Öeldi, et Ariel on kirjutanud veel rohkem kui Krister ja Artur. Vastasin, et Arturist küll rohkem, aga Kristerist võibolla mitte, sest Krister kirjutab iga päev ühe ajaleheartikli. Olime Hiiumaal laagris. Oli ärasõidupäeva hommik. Magasin veel voodis. Ütlesin, et ma ei ole veel ärganud ja ma ei saa olla kindel, kelle kõrval ma magan. Henn ütles, et ta peab veel mulle ka laevapileti ostma. Küsisin, kas meil siia sõites olid piletid. Arvasin seni, et sõit tehti meile välja. Henn ütles, et tema ostis mulle pileti. Mul oli rahakotis järel veel sada krooni. Ühe pileti oleks selle eest saanud, aga mulle ja Hennule mõlemale vist mitte. Lisaks pidi veel ostma meie autole bensiini.