Uutmoodi kuulutused

Leidsin ühest Annelinna piirkonnast kolm sõna, mida kusagil mujal ei kasutatud. Selle põhjal järeldasin, et kunagi on olemas olnud terve iseseisev keel, mis on nüüdseks unustatud. Üks inimene ütles, et ta teab, mida üks neist sõnadest tähendab - et armastus on igavene.

Ärkasin hommikul selle peale, et telefon helises. Võtsin selle vastu. Telefonis küsis üks mees, kas mulle peol ei meeldinud, et ma vara koju läksin. Vastasin, et praegu tunnen ennast väga hästi. Mees ütles jess. See, kellega ma telefonis rääkisin, oli Helmi. Ta küsis, kas ma ei taha endale politseiautot. Vastasin, et ei taha. Järgmisel päeval kohtusin Helmiga ja ta rääkis, et Rain oli minu keeldumisest kuuldes öelnud, et vaene isa. Helmi oli vastanud, et isa on alati olnud vanaema isa. Ja parandanud, et poeg. Raivo ütles, et Paide lennuväljale sõitev buss jõuab nii hilja kohale, et lennukile ümber istuda ei jõua, et on ikka tegelased.

Kaardil oli näidatud aidsi leviku skeemi Kesk-Eestis, kuidas see ühelt inimeselt edasi levima hakkas. Üks inimene oli viinud nakkuse edasi Tallinnasse, teised olid liikunud lähedastesse küladesse ja nakkust seal levitanud. Enamus nakatunuid andis nakkuse edasi rohkem kui ühele inimesele. Iseküsimus, mis meetodiga. Lugesin "Postimehest" surmakuulutusi. Need paiknesid lehe esimeses pooles. Hiljuti oli toimetaja avaldanud surmakuulutuste hulgas naljakuulutuse ja nüüd oli selliste kuulutuste avaldajaid igas numbris mitu. Ühes kuulutuses avaldati tänu humoristidele. Teises kuulutuses nõudis ennast seksuaalkomiteeks nimetav rühm, et kõigi autorite teosed jõuaks letile. Mõtlesin, et ühelt poolt tuleks mulle kasuks, kui minu teosed ka letile jõuaks, aga teiselt poolt jõuaks nende nõudmisel müüki midagi sellist, mis mulle üldse ei meeldi. Toimetaja tuli reisilt tagasi ja rääkis, et ta pole üldse rahul, et tema eeskujul selliseid kuulutusi on avaldama hakatud. Mõtlesin, et kirjutan blogis, et surmakuulutuste hulgas naljakuulutuste avaldamine on lubamatu. Aga edasi mõtlesin, et ma ei saa seda vist siiski kirjutada, sest Helina on kirjutanud, et ta tahaks, et inimesed sallivamad oleksid. Enne Meelvalt ärasõitu valmistasin endale Tõnissoni lõike järgi riideid. Võidi öelda, et need pole mingid Tõnissoni riided, sest tema kandis ülikonda, aga mina kasutasin teksariiet. Erinevus oli veel see, et Tõnisson hoidis pead püsti, aga mina suurem jagu aega longus. Ja Tõnisson oli hea kõnemees, aga minul Kaunase puiesteele jõudes oli suus justkui tropp ja pidin kõigepealt suud puhastama. Meelvalt lahkuma hakates võttis ema kaasa kaks põõsast, ühe Klausi ja teise minu jaoks. Klausile võttis ta mustika- ja minule sinikapõõsa, mille küljes kasvasid tomatid. Ema küsis, kas Klaus alati oksendab. Vastasin, et alati mitte, aga ta on seda sel aastal ka teinud. Tartus läksime turuhoone juures üle autotee ja sõin kõndides tomateid. Autode vahelt oli raske üle pääseda. Olime Meelval. Ema ütles, et algselt lubati see maja anda Hennule. Vastasin, et antigi. Õigemini neile, kellel on aega seal käia. Aga Hennu erialaga oli maja rohkem kooskõlas.