Tuli joosta lühikest maad aja peale. Martin kutsus mind stardist kaugemale. Läksin temaga kaasa, aga siis hakkas tunduma, et tema eesmärk on, et ma starti hiljaks jääksin. Jooksin starti tagasi, aga niiviisi pidi mul sealt edasi joostes juba halvem aeg tulema.
Toimusid valimised. Valimiskasti juures olid mündid. Lükkasin neid jalaga. Need kukkusid kogemata valimiskasti sisse ja tuli sealt uuesti välja võtta. Valimiste ajal oli valimiskasti juures alati pooleks lõigatud õun. Ma ei teadnud, miks see peab olema pooleks lõigatud.
Kõndisin ühe mehega metsa vahel. Olime kuulnud ühest majast pauku. Võibolla see tähendas, et seal lasti jälle keegi maha. Ükskord oli lastud. Läksime ühte majja, kuhu tuli helikopter. Mehele pandi juhtmed pea külge ja hakati muutma tema pea rõhku suuremaks ja väiksemaks. Värvisin vildikaga suurt pinda. Algul jäi sinna tugev värv, seejärel hakkas jääma nõrgem. Pille ütles, mida "venna" teeb.
Lugesin Uku Masingu luuletusi. Üks luuletus koosnes lühikestest lausetest, mida oli umbes kaks tükki rea kohta. Luuletuse pealkiri oli "Võõras ülesehitus". See jäljendas indoeuroopa muinasjuttude loogilist ülesehitust, aga laused olid tegelikult tähenduseta. Järgmises luuletuses oli juttu sellest, kuidas üks õukonna naine pakkus nälja tõttu meesõukondlasele raha eest intiimteenust. Loo sisu oli muidu tavaline, aga see oli kaunistatud peente väljenditega. Viimases salmis küsis mees naiselt, kas ta ei taha süia mooruspuu palle. Naine tahtis. Autor kommenteeris, et sellega ta mõtles hoopis toidule. Kui oleks küsitud, mida autor selle luuletusega öelda tahab, siis oleks olnud kerge vastata, et seda, et inimene on eelkõige kõhu ori. Küsimus oli, kas see on kriitika Jumala pihta, et ta sellise maailma on loonud. Samuti ei teadnud, kust Masing teadis, mida õukondades süiakse.
Üks noorluuletaja rääkis mulle, et talle oli pakutud aasta luuleauhinda, aga ta loobus sellest, mistõttu see määrati mulle. See anti mulle luuletuse Kuusemetsas kasvas kuusk / okas oli teisest puust eest. Ütlesin, et ma arvasin ise ka, et mõne luuletuse eest peaksin auhinna saama. Tegelikult ma ei saanud aru, miks just selle luuletuse eest. Ja võibolla see noorluuletaja tegi ainult nalja. Magasin hommikul oma voodis ja ema tuli mind äratama, et ma auhinda vastu võtma läheksin, aga ma ei ärganud. Vennad ka üles ei tõusnud. Ema seisis mõnda aega vaikselt ja siis ütles, et keegi ei tõuse üles. Küsisin, kuhu ma minema pean. Mul ei jäänud vastus meelde ja pidin uuesti küsima. Küsisin, kas mul kutse on. Ema vastas, et ei ole. Ütlesin, et siis ma ei pea minema. Ema rääkis, et kirjastuses oli kutseid pakutud, aga Siiri oli öelnud, et ei ole vaja. Ütlesin, et ma ei ole veel ärganud. Ema andis mulle kasseti ja ütles, et ma vaataks, mis neiu Otsalt mulle sünnipäevakingiks saatis. Ma ei tundnud ühtegi selle perekonnanimega inimest. Ema tahtis, et ma arvaks ära, kes see on. Oletasin, et see on Helina uus perekonnanimi.
Helina oli maganud isa toa kirjutuslaua peal ja tõusis nüüd üles. Mina magasin kastivirna peal edasi. Helina ütles, et magamine muudab lõviks, ta tunneb ennast lõvina. Seda öeldes läks ta teise tuppa. Minu alt kukkus üks kast põrandale.
Ärkasin oma voodis. Helina kõndis isa toa suunas. Kert hakkas talle järele minema. Tundus, et Helina saab temaga endiselt paremini läbi kui minuga. Tulin voodist välja ja keerutasin käes püksirihma. Näitasin seda Kerdile läbi ukseklaasi, et ta ei arvaks, et ma tahan teda sellega lüia. Ütlesin head aega. Nali seisnes selles, et rihmaga vehkimine meenutas lehvitamist. Mul ei olnud põhjust Kerdi peale vihane olla, sest olin tema unenägusid ka lugenud. Tuppa tuli Maaja, kes küsis kirjutusmasinas oleva paberi kohta, et sellele kirjutatud kaherealise luuletuse kirjutas Ott Arder kaheaastaselt, aga kui vanalt on kirjutatud ülejäänud luuletused. Hoiatasin Maajat ohtliku seinakontakti eest. Paaris Oudekki kohta nähtud unenäos oli esinenud Martin G., aga hiljem oli ta ära kadunud. Mõtlesin, et kirjutan pärast üles, et ma ei öelnud head aega mitte sellepärast, et ma oleksin vihane olnud, vaid ma tahtsin nalja teha. Selline sõnastus oleks sarnanenud sellele, kui Helina unenäoüleskirjutuses oli öeldud, et ta ei eemaldunud psühhiaatri ukse tagant mitte sellepärast, et oleks kartnud teiste arvamust, vaid ei tahtnud, et temast valesti aru saadaks. Mõtlesin, et peaks Helinale kirjutama, et viga ongi selles, et ta ei ole psühhiaatri juures käinud, võibolla sinna minek tuleks talle kasuks. Kuigi psühhiaater inimesi terveks ei ravi. Mõned ei taha võtta unerohtu, sest kardavad sõltuvusse jäämist, aga kui muidu üldse magama ei jää, siis on unerohi parem. Läksin haigla koridori. See paistis tuhmina, mille tõttu kartsin, et hakkan ärkama. Et unenägu läbi ei saaks, otsustasin vaadata sisse kõigist ustest. Kõigepealt vaatasin nurgas seisvasse kotti, et mis seal on. Seal ei olnud midagi. Mõtlesin, et see on küll igav, aga pärast on sellisest igavusest huvitav lugeda. Läksin ja vaatasin sisse esimesest uksest, millel oli silt "EMAÕDE". Seest öeldi, et praegu ei saa vastu võtta. Ja kui ma ust uuesti sulgesin, hakkasid arstid naerma, et ukse oli avanud mees, sest emad on ainult naised. Läksin koridori seina ääres seisvate naiste juurde, kellel olid mingid kladed lahti. Püüdsin lugeda, mida sinna on kirjutatud. Lehe keskele oli kirjutatud suurelt "SEPTEMBER" ja selle ümber väikses kirjas muid sõnu. Lehe alumisele kolmandikule oli sama moodi suurelt kirjutatud vigaselt "MÄRKAKE". Naine püüdis minu eest varjata, mida ta on kirjutanud. Ütlesin, et ma teen nalja, nalja tegemine ravib. Seepeale pistis naine mulle midagi särgitaskusse ja mõlemad naised läksid ära. Vaatasin järele, et ta oli taskusse pannud 10-kroonise. Jõudsin koridori lõppu, kus istus tugitoolil Trohhelev, kes midagi vaikselt laulis. Küsisin, mis laul see on. Trohhelev vastas, et see on üks "Postimehes" avaldatud laul. Küsisin, kust ta selle laulu viisi teab. Mõtlesin, et hakkan esitama igasuguseid küsimusi samamoodi nagu isa. Trohhelev vastas, et "Postimehes" avaldatakse noote ka. Ja äkki oli minu ümber palju inimesi, kes kõik seletasid, et "Postimehes" avaldatakse noote sageli ja mis lehes veel noote avaldatakse. Teiste hulgas olid seal Artur ja Krister. Kristeril oli kõige lõbusam nägu. Koolis oli Krister kogu aeg nalja teinud, aga mina polnud viitsinud, nii oli klassikaaslaste arvamus Kristerist läinud järjest paremaks ja minust järjest halvemaks. Tegelikult oli mul suur naljategemis oskus ja hiljem olin seda rakendanud. Läksin sisse koridori viimasest uksest. Meenutasin, et ükskord oli toimunud meie klassi maleturniir. Mina olin ainuke maletrennis käia, aga jäin viimasesse kolmandikku. Siis ma veel malet hästi ei osanud, nüüd oleks mul paremini läinud. Aga minu maleanne polnud siiski suur ja võibolla oleks parem olnud tegeleda mõne teise alaga. Need kaotused klassikaaslastele olid märgitud ka minu ülikooliaegsete tulemuste nimekirja, kuigi turniir toimus enne ülikooli minekut. Mõtlesin, et kas ma märkisin tulemused siis üles tagantjärele. Siiski, ma olin nende märkmete tegemist alustanud juba aastal 1994, kui ma veel ülikoolis ei käinud. Ruumis, kuhu ma sisenesin, istus laua ümber kaks titat ja kolm natuke suuremat last. Titade kohta ütlesin: "Väikeste poistega me nalja ei tee, neile teeme ainult pai. Väiksed poisid on tõsised poisid, nemad nalja ei mõista." Suuremate lastega mul oli plaanis nalja teha.
pühapäev, detsember 06, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar