Koletis

Auto peatus maantee ääres politseiauto lähedal. Kui ta sõitma hakkas, läks ta politseiautole otsa ja politsei tegi selle eest trahvi. Järgmisel sõitmahakkamisel kokkupõrke vältimiseks tagurdati, mispeale politsei tegi trahvi tagurdamise eest. Panime teele politseiauto mudeli. Seda nähes hulk autojuhte ehmatasid ja põrkasid omavahel kokku. See oligi meie eesmärk.

Ühes suures majas oli tegutsenud üks poliitik. Tal oli seal happevann, milles ta oli inimesi lahustanud. Nimetasime seda poliitikut koletiseks. Mõned meist kastsid käed happe sisse ja need ei kadunudki otsast ära. Asi oli selles, et see hape lahustas ainult kuumana, aga praegu ta oli külm. See poliitik hakkas keldrist kõrgemale tulema. Põgenesime, aga teised meist ei teinud ust lahti. Keegi oleks pidanud võitlust koletisega korralikult organiseerima.

Minu kaustikusse tuli Helinalt uus kiri, mis oli kaks lehekülge pikk. Lugesin selle läbi. Osa juttu oli eesti keeles ja osa lauseid selle vahel Helina enda välja mõeldud tähenduseta keeles, kus oluline oli kõla. Aga need tähenduseta laused meenutasid kõlalt ikkagi muude võõrkeelte tähendusega lauseid. Kui mult nüüd oleks küsitud, kas Helina mulle enam ei kirjuta, oleksin saanud öelda, et midagi talt jälle tuli. See oli aasta jooksul juba teine kord. Võibolla ei olnudki Helina seda kirja mulle saatnud, vaid see oli ise tekkinud. Aga lugeda oli ikkagi hea.