Sadulata jalgratas

Peedu aias pidas Venemaa meie vastu sõda. Ühelt suunalt tulistasid suurtükid meie maja, teiselt suunalt tulid kolm halba vene poissi. Neist võidi üks maha tappa ja kaks ümber kasvatada. Lugesin ühest võõrkeelsest ajalooraamatust, et Nõukogude Liidus diktatuuri kehtestamises oli süüdi Eesti, sest Eesti oli kõige antikommunistlikum riik. Eestikeelsetes raamatutes nii ei kirjutatud. Aga see võõrkeelne raamat jätkas samuti, et Eesti süü oli otsitud põhjus, sama moodi nagu üks lastega juhtunud pahandus oli otsitud põhjus pioneeriorganisatsiooni loomiseks. Ennustasin, et Venemaa vallutab Eesti uuesti aastal 1999. Sinna oli veel mitu aastat aega. Mind oleks ilmselt esimeste hulgas vangistatud, sest ma olin ajaloolane. Kui Vene sõdurid oleksid mind kinni võtma tulnud, oleksin neilt rahulikult eesti keeles küsinud, mida nad tahavad. Võibolla oleksin järgnevalt välismaale põgenenud, aga see ei olnud kindel, sest minu keelteoskus ei olnud nii hea, et välismaal elada. Klaus ütles, et Venemaa Eestit rohkem ei valluta, sest nüüd on maailma riigid nii tihedalt seotud. Klaus ütles, et üks tüdruk on juba varem tuttava Tooma klassi Siimu õde. Olime kodus minu toas. Mul olid laual malenupud, malelaua serv oli üle kirjutuslaua ääre. Klaus läks laua ja seina vahelt läbi, nii et paar etturit kukkusid põrandale. Ütlesin Klausile, et ta need ise üles korjaks. Laual oli seis, kus valge lipp käis b3, kuigi musta ratsu oli a5. Lootus oli sellel, et must ei märka lippu lüia ja lipp paneb järgmisel käigul musta pika vangerduse teinud kuningale mati.

Perekonna list oli muudetud kõigi Runnelite listiks, sest sellega olid liitunud ka Paide Runnelid. Üks neist hakkas minema autokooli ja küsis listis, kust varem autokoolis käinud sõidu õppimiseks vajalikke esemeid said. Üks neist esemetest oli rauasaag. Neid esemeid oli raske saada, sest neid tehti haruldastest metallidest. Võibolla arvati, et ma tahan Helinat ka sinna listi panna. Aga ma ei pannud, sest ta ei olnud sugulane. Helina oli mulle kirjutanud, et ta lõpetas kõigepealt Treffneri Gümnaasiumi, seejärel õppis aasta Tartu Ülikoolis ja pärast seda läks oma keskharidust kordama Kuressaare kooli. Tundus kahtlane, kas keegi pärast Treffneri Gümnaasiumis õppimist veel tavalisse kooli läheb. Aga arvestades sellega, milliseid kingitusi Helina mulle teinud oli, näis usutav, et talle võis Kuressaarde minek meeldida. Asusime koduteele, Helina jäi suurde aeda. Sõitisin Helinalt saadud sadulata jalgrattaga. Ma ei istunud sadulatoru peale, sest see oleks valus olnud. Tee peal läksid ratta kummid katki. Kui seni oli ratas kandnud mind, siis nüüd pidin mina ratast kandma hakkama. Läksime ühte majja. Meenutati ühe venna vana joonistust, millele oli kirjutatud "Tõnu suitsetab". See oli hästi tuntud lause. Tõnu suitsetas siiamaani ja me hakkasime sellega juba ära harjuma, kuigi ta kahjustas sellega oma tervist. Uuemal ajal oli Kadri kirjutanud lause "Tõnu on". Selles majas Tõnu ja Kadri alles magasid, aga Kadri ja Ann hakkasid nüüd üles tõusma.