Unenäod küsitluslehe ja naeruga

Pidin kirjutama töö Lenini kohta. Selleks oli kasutada kahte liiki kirjandust. Esiteks kommunistlikku kirjandust, mis oli küll valelik, aga põhjalik. Teiseks demokraatlikku kirjandust, mis ei olnud küll põhjalik, aga oli aus. Neid kokku segades pidi korraliku töö saama.

Pakkisime reisi jätkamiseks asju. Räägiti, et on kindlaks tehtud, et loo Robin Hoodist kirjutas Robin Hood ise. Teised polevat nii hästi teemat tundnud. Kahtlesin selles.

Klassis 301 pidi algama malevõistlus. Tuli maksta osavõtumaks. Lasin nime kirja panna, aga siis selgus, et mul pole taskus piisavalt raha. Öeldi, et ilma õiget summat maksmata mängida ei saa. Mina arvasin, et ehk saab raha laenata. Aga teisest taskust leidsin siiski vajalikust suuremagi summa. Turniir oli juba pihta hakanud. Ütlesin, et saan osavõtumaksu veel ära maksta, sest mind on sisse loositud. Mängima oli hakatud paaritu arvu osavõtjatega, minu mängu lülitumisel oleks paarisarvu täis saanud. Hakkasin koos vastasega nuppe peale panema. Aga märkasime, et see malelaud ei ole õige ruutude arvuga. Selliseid laudu oli ruumis rohkemgi. Järgmine laud, kuhu oleks võinud nupud panna, oli põranda suhtes liiga viltu. Ütlesin, et see kõik on juba juhtunud, aga juhtub üha uuesti.

Olime teises linnas kolmepäevastel malevõistlustel. Elasime ühiselamus, aga viimaseks ööks oli üks naine meid enda korterisse kutsunud. Rei ütles, et ei saa minemata jätta, sest see oleks ebaviisakas. Mina siiski ei tahtnud minna, sest arvasin, et korteris tunneksin ennast halvemini kui ühiselamus. See naine oli igaühele meist andnud küsitluslehed. Esimene küsimus oli, kas vastaja on nõus tema korteris ööbima. Sellele jätsin esialgu vastamata. Minule oli esitatud küsimus, mis on vahet minu varem kirjutatud 3. ja 11. tekstil. Vastasin, et ma ei mäleta täpselt, milline tekst oli järjekorras mitmes. Üks küsimus oli, et milline on päriselt see, keda ma unes näen. See oli minu arvates asjatundmatu küsimus, sest näen unes rohkem kui ühte inimest. Naine oli mu unenägusid lugenud, aga selle ära unustanud. Ta kirjutas küsitluslehel veel, et minu unenäod on viimistlemata, aga klassika seevastu on igas mõttes klassika. Mina ei arvanud, et ma unenägusid halvasti kirjutaks. Üks küsimus oli, kas minu pastakas põrkab kirjutades pinginaabri pastakaga kokku. Pinginaaber oli Erik. Varem meie pastakad kokku põrganud ei olnud, aga just täna põrkasid, sest täna oli tal pastakas mõlemas käes, ühega kirjutas ja teist hoidis niisama. Naine sidus enda pea ümber räti ja rääkis, et meie ema peast võib vett tulla ja et me ei naeraks oma ema üle, sest ema on ohus. Algul ma arvasin, et ta räägib minu emast, siis hakkas tunduma, et ta räägib endast.

Olime väikses tiivaklassis. Uksest tuli sisse Peep, kes ütles, et oli kästud toolid laudadele tõsta. Ta tõstis kaks tooli laua peale, aga siis ütles, et õnneks olen siin mina, ja läks minema. Tristan, kes istus tagumises pingis, kordas Peebu viimast lauset ja hakkas naerma. Seepeale hakkasin ka mina naerma. Vahepeal sai naer läbi, aga varsti tuli see mulle jälle peale.