Mängisin sünnipäevalapse õega

Olin Kerstini sünnipäeval, aga mängisin seal rohkem Piretiga. Mängisime mängu mille nimi oli mõttemeister, aga mille reegleid ma ei mäletanud, kuigi olin seda varasematel sünnipäevadel samuti mänginud. Mänguvahenditeks olid suur laud ja palju nuppe, mis pidasid omavahel lahingut. Ma ei mäletanud, kas reeglite järgi on kõik nupud elusad või on osad ainult ehitusmaterjal. Piret seletas reeglite ununemist sellega, et nüüd on lapsepõlv kaugel. Ta ütles, et lapsepõlves tahab inimene kogu aeg uusi asju saada, hiljem enam mitte.

Olin kirjutanud unenäod blogisse üles, aga nüüd hakkas tunduma, et olin teinud vigu ingliskeelsete kohanimede ja sõnade kirjutamises. Kontrollisin nüüd sõnaraamatust, kas õige on Liveprool või Liverpool, Muntreal või Montreal, yaung või young. Olin need kõik valesti kirjutanud, aga hilisemad oletused kirjapildi suhtes olid kõik õiged. Olin saatnud listi postkaardi, nüüd sain Kulbokilt välismaalt sellele vastuseks paberpostkaardi. Tundus, et list oli teinud ka minu elektroonilise postkaardi paberpostkaartideks ja saatis need sajale inimesele ning nüüd pean mina kõik saatmiskulud kinni maksma. Kulbok tänas mind selle eest, et minu postkaart oli valge, tema enda postkaardil olid samuti laiad valged servad. Seda, et minu postkaarti saaks valgeks nimetada, polnud ma ise mõelnud. Veel õnnitles Kulbok mind Eesti Vabariigi taasväljakuulutamise aastapäeva puhul. Meenutasin, et omal ajal ei olnud ma rahul, et ENSV nimi muudeti Eesti Vabariigiks. Aga hiljem tuleb jätkata seda poliitikat, mis enamus on heaks kiitnud, ja sellega leppida. Nii oli ka Vabadussõja järgsel ajal. Ma siiski kahtlesin, kas leppima peab ka Euroopa Liitu astumisega. Magasin Paide voodis. Kõndisin läbi une voodist välja tooli peale ja magasin seal edasi. See oli halvem koht, sest see oli Klausile lähemal ja ta võis mind nüüd häältega üles äratada.

Üks mees mõtles välja plaani, kuidas revolutsioon valla päästa. Ta ise oleks läinud Tartu moodi linna serval julgeoleku majja ja seal elektrijuhtmed läbi lõiganud. Tema poeg, kes oli rongijuht, pidi juhtima rongi Tallinna moodi linna, aga plaani järgi oleks ta varsti pärast sõidu algust uuesti peatunud ja öelnud reisijatele, et täna ei sõida. Nii nad tegidki. Julgeolekutöötajad ei teinud elektrijuhtmete läbilõikamisele takistusi, vaid vaatasid seda rahulikult pealt. Rongist väljunud inimesed täitsid tänavad, aga ei tahtnud kuidagi revolutsiooni alustada, pigem olid rongijuhi peale vihased. Julgeolek oli oma maja rüüstada lasknud võibolla ka ainult sellepärast, et näidata ennast ohvrina, et hiljem saaks suurema vastulöögi anda. Seetõttu tegin plaani ümber ja kõik juhtus otsast peale. Aga nüüd ei lasknud rongijuht mitte lihtsalt inimesi rongist välja, vaid kutsus neid kaasa julgeoleku maja lõplikult vallutama. Rahvas suunduski sinna. Julgeolekutöötajad olid juba dokumendid ära põletanud ja majast põgenenud.