Rääkisime kutse stiilist

Lugesin vanu materjale, kus üks mees pahandas selle üle, et linn kasvab maa arvel. Isegi Jaan Tõnisson olevat teinud koostööd reeturitega, kuigi Tallinn kasvas samuti Tartu arvel. Ütlesin, et nende materjalide autor põgenes Teise maailmasõja ajal kõigist vanglatest, aga ma ei mäleta, mis ta nimi on. Ema ütles ühe nime. Vastasin, et see nimi ei saa õige olla, sest see on hoopis ühe mõrtsuka nimi. Ema ütles, et see mees tappiski vanas eas kellegi ära ja läks vangi, lubades Eesti vanglast samuti põgeneda. Tundus, et emal võib õigus olla. Ütlesin, et see oleks selle mehe puhul väga iseloomulik.

Lugesime turniiri kutset. Öeldi, et see on liiga ametlikus stiilis. Seletasin, et sellises stiilis on see sellepärast, et seda kutset ei anta mitte ainult lähematele tuttavatele, vaid ka välismaalastele. Rääkisin, et Kerese kohta on sellele kirjutatud "parim - kõigi aegade?" sellepärast, et kõigi aegade parim on ta ainult eestlastele, samas kui Kasparoviga võrreldes ta ei ole parim. Anand ja Kamski, kes valmistusid mängima kahel esimesel laual, hakkasid minu eestikeelse jutu peale naerma. Nad ütlesid kommentaariks midagi keeles, millest mina aru ei saanud. Püüdsin jutust kinni ainult nime Kasparov. Seega võisid nad öelda, et minu jutust saaks aru ainult Kasparov, või siis naerda selle üle, et minu arvates on ikka veel parim mängija Kasparov, samal ajal kui nemad on kindlad, et Kasparov võistlemispausi järel enam esimeseks ei tule. Viimase vooru algus lähenes. Siirdusin oma laua juurde. Algul läksin 32. laua juurde, aga seal mõtlesin, et kui ma olen 32. kohal, pean minema hoopis 16. laua juurde. Mõtlesin oma unenäoraamatust. Seal olin kogu male ajaloo jaganud vist kaheks perioodiks - Kerese ja Kasparovi omaks. Muud perioodid jäid mulle minu eluaastaid arvestades kaugeks.

Konspekteerisin loengut, jättes hulga asju vahele. Õppejõud võrdles Siberi ja Saksamaa väikerahvastelt pärinevaid arheoloogilisi leide. Mõned üliõpilased pahandasid temaga, et miks ta ei luba neil Saksamaal kaevama hakata, kui nad Siberis on seda juba teinud. Tegelikult oli asi nii, et Saksamaal muid väikerahvaid peale sorbide enam alles ei olnudki. Aga need üliõpilased hakkasid ühes ruumis ikkagi kaevama. Nad panid suured kivid kapi otsa, aga need veeresid sealt põrandale. Sõitsin koos vendadega autoga mööda Tartu-Tallinna maanteed. Mina juhtisin. Vennad pidid mind aitama ukse küljes oleva seadme liigutamisel. Siis tuli mulle meelde, et mul pole üldse autojuhilube ja kokkuleppe järgi oleksin pidanud juhtimise üle andma juba Tartust väljumisel. Tegin seda vähemalt nüüd. Väljusin uksest, et istuda teisele istmele. Aga autosse tagasi ma enam ei pääsenudki, sest vennad sõitsid minema. Nad arvasid nähtavasti, et ma pean edasisõiduks leidma mõne teise sõiduki. Lähedal paistiski bussipeatus. Läksin sinna ja hakkasin bussi ootama. Mõtlesin, et kõige rohkem sõitjaid on bussides päeva keskel, sest sel ajal keegi ei maga. Ootasin ja ootasin, aga bussi ei tulnud. Mööda kõndis hoopis Eesti juhtkond koos Rootsi külalistega. Läksin nendega kaasa, lootuses niimoodi mõne auto peale pääseda. Rääkisin mõnele neist Eesti asjadest. Minu teguviisi peeti vist valeks, arvates, et praegu tuleb rääkida hoopis Rootsi asjadest. Tahtsin sellegipoolest näidata president Rüütlile eestiaegseid ajalooajakirju, et ta kunagi tõde ka lugeda saaks. Ruutsoo on juhtinud tähelepanu sellele, et Nõukogude riik samuti moderniseerus, aga ta ei võta seejuures arvesse, et see toimus ainult majanduses, mida saatis siiski täielik valetamine. Leidsin ühest wc-st naise pildi, mille võtsin kaasa, et selle abil auto peale pääseda.