Väga värviline unenägu

Mind oli kutsutud kirjandusüritusele. Ma ei teadnud, kas sellel osaleda. Läksin kohale laulmisklassi. Seal hakati kahtlustama, et pingi all on laip, sest kass ja koer käisid pingi all. Hakkasin väikses majas vaatama oma 1984. aasta joonistusplokki, mille olin kaasa võtnud. Selles olid pildid ilusad ja värvilised. Kõrvuti olid kaks pilti, millel olid ruudustiku kujuliselt lilleõie sarnased objektid. Ühe kohta neist kahest ütlesin teistele vaatajatele, et see on minu kõige parem pilt. Hakkas tunduma, et seda ei ole ma üksi valmis joonistanud, vaid isa on aidanud, sest see oli teistest piltidest kindlama käega tehtud. Aga joonistamist alustanud olin ikkagi mina. Hoiatasin teisi, et nad seda üle maalima ei hakkaks. Arvasin, et hoiatusest piisab, aga varsti märkasin, et üks vend oli ikkagi hakanud pildile midagi juurde maalima. Nõudsin, et ta selle kohe lõpetaks. Tahtsin lehte edasi keerata, aga see oli riskantne, sest värv ei olnud arvatavasti veel kuivanud. Kui terve plokk oli läbi vaadatud, sain teada, et kõrvalruumis on kaks meest, kellest üks on E. Loone. Ta tuli meie ruumi. Andsin ploki tema kätte, öeldes, et seal on minu esimesse klassi mineku eelsel suvel joonistatud pildid. Ta vaatas natuke ja küsis, kas naljakaid lugusid ei olegi kirjutatud. Vastasin, et sellesse plokki mitte, sest enne kooliminekut ma alles õppisin kirjutamist. Mul oli kaasas ka koos Kerstiniga tehtud ajalehti, aga neid ma ei näidanud. Hakkasin vaatama oma uuemaid maale. Mõned neist olid natuke vähem värvilised, aga kõik siiski ilusad. Leidsin paberite vahelt merekivide paki. Merekivid olid juba pehmeks läinud. Neid ei saanud enam süia, sest nad ka vahutasid. Ütlesin emale, et midagi nii väärtuslikku on raisku läinud. Kui uuemad pildid läbi vaadatud sain, hakkasin neid otsast peale vaatama. Nägin nüüd pilte, mis esimesest vaatamisest ei olnud meelde jäänud. Osade kohta pidin ütlema, et need on Klausi omad, sest ei ole minu stiilis. Paberid olid kleepunud kokku nätsuga.