Mõttekäik raamatust naeruni

Raamat on juba trükikojas. Selle ilmumine on üks aasta tähtsamaid sündmusi. Võib ka öelda, et mitme aasta, sest mitu aastat ei ole ühtegi minu raamatut trükitud. Trükikoja poognatelt on igatahes parem lugeda kui arvutist. Lükkasin tänast blogis kirjutamist edasi, et neid poognaid lugeda. Nii huvitav tundus. Teiste inimeste raamatud on ka huvitavad. Eile õhtul lugesin midagi kurba, raadiost tuli kurba muusikat ja enne seda oli räägitud ka kurbadel teemadel, nii et magamamineku ajal tuli suur kurbus peale. Aga kui uni silmadesse jõudma hakkas, läks tuju heaks. Täna poognaid lugedes juba naersin. Samad kohad on eelmistel kordadel võibolla pigem nutma ajanud. Aga niimoodi ma enam nutta ei oska nagu lapsena. Naeran ka vaiksemalt. Kunagi oskasin ma ennast siis ka laginal naerma panna, kui midagi naljakat ei olnud. Nüüd enam ei oska. Vanasti naersin unenägudes ka rohkem ja valjemalt. Väga palju naersin kolmanda klassi kevade tundides. Ülikoolis esimesel kursusel naersin loogika loengutes. Ühes loengus näitas loogikaõppejõud projektoriga lauset, et naer on rumaluse tunnus. Selles väites ma kahtlen. Naer on pigem huumorimeele tunnus.