Unenägu pasjansiga

Internetis sai ühes kohas valida endale ühe etteantud kasutajanimedest. Ühest nimest arvasin, et selle võib olla valinud Helina. Aga siis tundus, et näen ka Helina enda ees- ja perekonnanime. Kindel ma selles ei olnud, sest vaatasin kaugelt. Aga tundus veel, et tema nime juurde on kirjutatud, et ta on kirjanik. Kellegi vanaema rääkis kellelegi, et see on öelnud, et ta on kirjanik ja veel mitmes ametis, aga selle vanaema arvates sai olla korraga vaid ühes ametis, sest mitme jaoks ei jätku aega. Ühtlasi ütles ta, et tuleb hambaid pesta. Vastasin, et hambaid ei saa pesta, muidu ei jätku muude asjade jaoks aega. See vanaema ütles, et nii võib ka öelda. Nüüd sain aru, et isa on temast luuletuse kirjutanud. Isa oli kirjutanud kellestki, kellel on kombeks öelda, et nii võib ka öelda. Läksin pesemisruumi. Ma ei tahtnud hästi pesema hakata, sest ust ei saanud sulgeda. Kihutasin toolil istudes mööda koridori ühte asja vaatama. Kui tagasi sõitsin, tuli üks selles majas töötav mees, kes võttis mult kihutamise eest tooli ära. Nüüd tulin mõttele, et võin siiski pesema hakata, sest pesemiseks ei peagi kõiki riideid seljast võtma.

Hakkasin laduma pasjanssi, aga ladumise järjekord läks sassi ja pealegi ei olnud ma enam kindel, millised on reeglid. Küsisin kuningannalt, kas selles pasjansis, mida vanaema mängib, võib kaarte tõsta ainult ühe võrra suurema kaardi peale või ka ühe võrra väiksemale. Kuninganna oli inglane, aga küsisin eesti keeles, sest ta oli Eestis ka elanud, mistõttu oletasin, et ta oskab eesti keelt. Ta vastaski eesti keeles, et pasjansse on palju. Ütlesin, et mõtlen just seda, mida vanaema mängib. Toomas ütles, et ta peab minu kaustikust midagi kuningannale näitama. Ta mõtles kohta, kus õpetaja oli kirjutanud punase pastakaga minu venitatud tähtede alla: "Käekiri!" Ütlesin, et õpetaja võiks aru saada, et minu käekiri on palju ilusam kui ta enda oma. Mõtlesin, et käekirja võib halvaks nimetada veel seoses sellega, kui see on arusaamatu. Minu käekiri võib tunduda arusaamatu, sest ta on ebatavaline. Toomas luges veel seda kaustikut. Olin sinna kirjutanud salajasi jutte ja midagi Helinast. Seetõttu võtsin selle varsti Tooma käest ära. Räägiti, et Jürgen oli saatnud 50 korporatsiooni astujast 40-le kirjad, kirjutades, et need kes nina löristavad või aevastavad, on nagu professorid. Olin kooli kolmandal korrusel. Sinna saabusid isikud, kellel paistsid peakottidest ainult silmaterad. Kuna nad tundusid ohtlikud, siis põgenesin. Põgenesin tiivatrepist. Sealt oli küll pikem tee kui peatrepist, aga tiivatrepp tundus põgenemiseks sobivam, sest seal sai käsipuud mööda alla sõita nagu unenägudes. Koolimaja uksest väljudes mõtlesin, et jätan kodutee vahele ja olen järgmiseks kodus. Kartsin, et võin ärgata. Järgmiseks olin vanaema pool. Hakkasin vendi ümber laua taga ajama, selle eest, et nad kellelgi aevastada ei luba.