Film loomadest

Politsei oli tänaval märatsejad ühte suurde nõusse loopinud. Nüüd heitsid märatsejate pooldajad seda politseile ette. Politsei oli isegi hoiatuseks õhku tulistanud. Politseinikuid oli olnud märatsejatest vähem, aga olid neist jagu saanud. Rahvas hakkas vasakpoolsetele märatsemise eest kätte maksma. Mina olin ka ohus, sest Oudekki blogis oli viide minu blogile. Oli oodata, et seda hakatakse massiliselt klikkima. Ma ise poliitikast midagi ei kirjutanud, seega ei teinud ma midagi kahtluste hajutamiseks. Vaatasime hoopis filmi loomadest. Algul paistis, et filmis näidatakse kändu, aga see hakkas liigutama ja osutus hoopis siiliks või okasseaks. Järgmiseks näidati tõesti kändu ja seda, kuidas loom nimega kännuõgija selle ära sööb. Järgmiseks sõi kännuõgija ära ühele naisele kuulunud puupaku. Naine ütles, et ta vihkab kännuõgijat nagu vaenlast. Kõige ohtlikum loom, keda me nägime, oli arbuusimadu, kes sarnanes arbuusi koore ribaga. Ma ei teadnud täpselt, kui mürgine ta on, aga ütlesin, et madudel on lubatud pea otsast lüia.

Helina andis mulle oma kodused telefoninumbrid. Tal oli samal aparaadil kaks numbrit. Aga ta lisas, et võibolla ta ei taha alati telefoni vastu võtta. Kui ma talle varem helistasin, siis arvasin, et mitte vastu võtmine tähendab seda, et teda ei ole kodus. Nii proovisin iga tunni aja tagant uuesti. Aga nüüd valisin numbrit ainult üks kord päevas.

Mul oli pandud rõdule kirjutuslaud ja taburett. Taburetil istumise miinuseks oli see, et siis möödakäijad nägid mu pead. Lugesin rõdul raamatut ja töötasin arvutiga. Varem oli Helinal olnud kombeks ronida kõrge redeli otsa ja lugeda üle rõdu ääre, mida ma blogis kirjutan. Läksin läbi akna tuppa. Vihma hakkas sadama. Viskasin midagi raamatu peale, et see märjaks ei saaks, kuid kahest lahtisest leheküljest üks jäi katmata. Toomas ja Pille olid hakanud mängima minu ja Hennu mängukarudega. Minu oma oli katkine. See oleks tulnud ära parandada. Aga kui ma karu oma kätte võtsin, jäi mul küüs hargnenud õmbluse taha kinni, mis veel natuke lõhkus. Listis toimus üks arutelu. Üks mees kirjutas vastuseks minu kirjale, et lauad on ka vajalikud. Küsisin talt selle peale, et miks ta hakkas kirjutama ülekantud tähenduses. Aga keegi ei vastanud. Võibolla olin ma valesti aru saanud ja ta mõtles ikkagi lauajuppe. Aga olukord sarnanes keerulisele maleseisule, millest keegi täpselt aru ei saa. Hiljem vaatasin uuesti raamatut, mida ma olin kirjade kirjutamisel kasutanud. Nüüd nägin, et enne olin lugedes ühe tähe vahele jätnud. Raamatus ei kirjutatud mitte asjade seisust, vaid vanaaegsest seisusest. Järelikult oli see mees listis kirjutanud ikkagi otseses tähenduses. Tahtsin oma vea hommikul ise ära parandada.

Kõndisin mööda tänavat. Nägin, kuidas üks mees sikutas kättpidi hästi kõhna poissi. Poiss ei tahtnud temaga kaasa minna ja hoidis asjadest kinni. Küsisin, milles probleem. Mees seletas, et poiss ei taha süia. Ütlesin, et võibolla talle see söök ei maitse, talle tuleks anda mõnda teist. Mees ütles, et ja temale peab siis maitsema. Ütlesin, et kõik inimesed kõiki asju ei söö. Rääkisin rahulikult, aga mõtlesin, et võibolla oleks õigem poisi päästmiseks politsei kutsuda. Või on poiss ise nii halva isuga, et teda ei saagi päästa.