Teised koerad sõid teda

Pille karjus pikalt kellegi peale. Aga lõpuks öeldi, et tegu oli filmivõtetega. Meie perest tehti filmi. Seega oli karjumine lavastatud. Mind ennast oli ka mulle märkamatult filmitud. Sellest teada saades kippus mulle naer peale. Aga filmi tegemine jätkus. Filmi pandi ka joonistatud kaadreid. Samuti filmiti edasi meie näitlemist. Nüüd, kus ma teadsin, et mind filmitakse, tuli mul näitlemine halvemini välja. Olin liiga lõbusas meeleolus. Mina mängisin Jaan Tõnissoni. Võistlesin Klausiga sellepärast, kes viib kirjutuslaua minu tuppa ehk Tartusse. Alternatiiv oli, et kirjutuslaud oleks olnud teises toas ehk Tallinnas.

Läksin Kaubahalli leti taha maksma. Müüja küsis, kas ma näen hästi. Kuna tema nägu oli udune, siis vastasin, et ei näe. Ta küsis, kui tugevad prillid mul on. Ütlesin, et ma ei mäleta, aga vähemalt -5. Ta hakkas ahhetama ja ütles, et siis võib mul silm lõhkeda. Vastasin, et kui lõhkeb, siis lõhkeb. Küsimusi oli ta hakanud esitama arvatavasti selleks, et näha, kas ma tunnen ära, et ta on varasem poliikliniku registratuuri töötaja. Poe ees rääkis ema, et üks lastest küünistas teda lõua alt, aga ta ei saa täpselt aru, kust. Kinnitasin, et kriimustus on selles kohas, mida ta puudutab. Soovitasin panna peale pantenooli. Meil oli üks pantenooli pudel kodus, teine poe kõrval riiulis. Kõndisin mööda lumist teed edasi ja lükkasin enda ees kelku, mis oli kaetud vahukoorega. Vahukoor oli lumest heledam. Kelk oli nii pikk, et ulatus kaugele ette ja jäi teistele jalakäijatele jalgu. Proovisin kelku eest võtta. Üks koer oli paari inimest hammustanud. Tundus, et põhjuseks on marutaud. Kahtlusi kinnitas see, et teised koerad sõid seda koera.