Telefoniautomaatide kaotamise järel

Mul oli kirjanduse majas raamatuesitlus. Kui kohale jõudsin, ei olnud minu üllatuseks veel üritusega alustatud, aga just sel hetkel alustati. Ma pidin olema üks kolmest esinejast. Iga esineja pidi rääkima oma raamatust. Üritus toimus vabariigi aastapäeval. Raamatuesitlused toimusid sageli pühade ajal. Eelmine kord olin esinenud oma sünnipäeval.

*
Meil oli kodus klaver. Klaverit mängides pidid tekkima kindlad hääled. Kuusel põlesid küünlad. Need küünlad, mis olid lõpuni põlenud, süütasid oksa. Süütas isegi üks küünal, mille põlemine oli alles poole peal. Püüdsin tuld ära puhuda, aga see seekord ei kustunud, sest tuli oli nii tugev. Lootsin, et ta lõpuks kustub. Lõpuks kustusid oksad ilma puhumatagi.

*
Toas oli kuusk. Ema tegi midagi selle okstega. Üks tüdruk hakkas ema peale karjuma. Ta küsis, ega ema okkaid kokku ei lükanud. Tüdruk lisas, et kõige rohkem meeldis talle kirjanike suvila aias, sest seal oli üks hektar parki. Ma ei teadnud, kas ta nimetas pargiks ainult seda osa aiast, kus puid oli kõige tihedamalt, või kogu puude osa.

*
Suures toas olime mina ja Toomas. Põrandal olid mänguasjad. Need tuli kokku korjata. Hakkasin klotse kasti tõstma. Kui oleks asetanud iga klotsi teise klotsi seljale, oleks nad ära mahtunud, aga nii nagu mina panin, võis kuhi peale tulla.

*
Lugesin isa vana luulekogu. Tiitellehele oli kirjutatud, et see on tema magistritöö. Küsisin, milline ta magistritöö päriselt oli, kas oligi luulekogu. Isa vastas, et päris magistritöö oli ikka uurimus. Ta ütles, et meile tuleb see kasuks, et me oleme osa elust uurimistööle kulutanud. Mõtlesin, et mina kulutan kogu elu. Ilmus uus ajalooteemaline raamat. See maksis 900 krooni. Inimestele vist ei meeldinud, et see nii kallis oli. Seetõttu ütles üks neist, et ta teab, see on töö. Isa vastas, et töö muidugi.

*
Läksime ühe väikse asula postkontorisse. Rääkisin, et varem oli hea, kui ma mõne asula postkontori telefoniautomaadist kõne võtsin, oli näha, et minu number ilmub samas ruumis viibija mobiiltelefoni ekraanile. Vend vastas, et see on jah hea. Mina ütlesin, et aga nüüd on telefoniautomaadid ära kaotatud. Räägiti, et oli üles leitud üks meie sugulane, kellest oli varem arvatud, et ta suri palju aastaid tagasi. Vahepeal oli tal sündinud palju lapsi ja lapselapsi, kellega saime nüüd samuti tuttavaks. Aga öeldi, et osad lastest jäid nimekirjast välja. Vanaema rääkis, et kui ühest inimesest kirjutatakse ajalehes mitu korda, ei saa iga kord fotot juurde panna. Aga ta lisas, et kui tegemist on vana inimesega, siis võiks seda siiski teha - las kogu kool haugub.