Mürgipudel

Kirjutasin enda jaoks üles, et homme on Oudekki sünnipäev ja teda tuleb õnnitleda. Siis tuli meelde, et tema sünnipäev oli juba mitu kuud tagasi, praegu on minu sünnipäev. Läksin kööki. Ma ei mäletanud, kas minu sünnipäev on veel ees või on juba möödas. Köögis rääkis ema, et annab kõigile vastumürki, sest ühes pudelis oli mürgine jook. Mina vastumürki ei võtnud, sest polnud sealt pudelist joonud, kuna ma alkohoolseid jooke ei joo. Aga kui ühte pudelisse juba vale aine sattus, siis võis seda mujal ka olla. Nii võisin vastumürgi võtmata jätmise tõttu ainukesena surra.

*
Sõitsime bussis. Helena hakkas väljuma. Ta seisis trepil ja ütles mulle veel, et kui ma mõne kuu pärast Tallinnasse lähen, siis ei ole teda kodus. Seejärel ta väljus. Olin mõelnud, et ma ei ole kunagi Helenaga samas linnas elanud, aga nüüd tuli mulle meelde, et ülikoolis käies ta mõned aastad Tartus elas. Seevastu Eva oli õppinud Türgis. Nüüd oli ta sealt tagasi. Mõtlesin, et see, kes minuga rääkis, ei olnud Helena häälega, järelikult ei saanud ta Helena olla. Tegemist oli unenäo vigase ettekujutusega.

*
Kõndisin pimedas üle Võidu silla. Vastu tulid vene poisid. Üks neist ütles tüli norimiseks, et kas ma vene keelt ei räägigi. Vastasin ebamäärase ühesilbilise sõnaga rahuliku häälega. Läksin ühte majja, kus olid ema ja teised. Kuna maailmas oli üks häda lahti, siis siirdati inimestele uusi ajusid. Öeldi, kui palju meeter aju nüüd maksab. Kaks meest tulid uksest sisse korvidega, mis olid täis inimeste päid. Seejärel tuli uksest sisse Tõnis. Ütlesin, mida jõuluvana kingib. Tõnis vastas, et jõuluvana kohta selliseid asju ei valetata.