Hilisemad kelgutamised

Viimati kirjutasin mälestusi esimesest kelgutamas käimisest, nüüd kirjeldan hilisemaid kordi.

Üks päev, millal tuli kindlasti kelgutada, oli vastlapäev. Öeldi, et kes saab kõige pikema liu, sellel kasvavad kõige pikemad linad. Sellest hoolimata, et lina me ei kasvatanud. Ühest vastlapäevast mäletan, et sõitsime alla Kaunase puiestee naabermaja juures kõnnitee kallakust, kus kallak ei ole eriti suur.

Kelgumägi ei olnud mitte ainult Kaunase puiestee lasteaia õuel, vaid ka lähedal Anne tänava omal. Ühest päevast mäletan, et käisime kelgutamas seal. Seal kohtasin klassivenda Erikut, kes elas Anne tänaval. Ta ütles mulle ainult tere ja rohkem me ei rääkinud. Tere ütles ta vist sosinal. Võibolla tal oli kelgutamas ema ka kaasas. Kui tema ema minuga ühel korral poes rääkima hakkas, et kas ma ei taha Eriku poole lauahokit mängima minna, siis ta võibolla mainis seda, et me koos kelgutasime. Igatahes Eriku pool ma muidu ei käinud kui ainult õppimist küsimas. Aga võibolla see hokit mängima kutsumine oli alles hiljem pärast Uuele tänavale kolimist, sest see oleks nagu olnud Anne poes. Kaunase puiesteel elades käisime ka Anne poes, aga rohkem Saare poes. Aga kuna Saare ja Anne pood olid ühesuguse arhitektuuriga, siis need võivad kergesti segi minna.

Kui poes käisime, lükkas ema enda ees lapsevankrit ja taga sõitis vist kelk. Kelk oli vist kinnitatud lapsevankri konksu külge.

Lapsena ütlesin sageli, et mul on igav. Ühel korral ütles ema sellepeale, et kui tema laps oleks, siis ta mängiks sellist mängu, et ta on buss ja iga trepikoja uks on bussipeatus. Siis ma mängisingi seda ja seejuures vist lohistasin enda taga kelku.

Kui Uuele tänavale kolisime, siis mäletan, et vedasin kelguga vendi ringiratast ümber sealse lasteaia. Ilmselt püüdsin seda teha joostes, aga väsisin ära. Uue tänava lasteaia õuel oli ka kelgumägi. Seal mäest alla sõitmiseks oli meil juba salvokast väiksem kelk, mis ei olnud üldse kelgu kujuline. Nimetasime seda tagumikulabidaks. Võibolla osteti see sellepärast, et sel hetkel polnud paremaid müügil.

Uue tänava lasteaia mäest alla sõites lõi vend Tõnu ühel päeval hambad keelde ja keel muutus kaheharuliseks. Mind ei olnud seal juures. Mulle polnud Tõnu nõus ka oma keelt näitama. Ema läks temaga traumapunkti. Esimesel seal käimisel lükati kokkuõmblemine edasi. Kui teine kord tagasi mindi, öeldi juba, et õmmelda ei olegi vaja, keel kasvab ise kokku tagasi. Ja kasvaski. Suuhaavad pidavat ühed kiiremini paranevad olema. Mulle on küll jäänud mulje, et huulehaavade kohta see ei kehti.

Õde on käinud vastlapäeval kelgutamas ka täisealiseks saamise järel, aga mina pole seda enam teinud. Aastal 2000 mõned korrad plekist liumäest alla lasta küll proovisin.