Kirjand sünnipäeval

Ootasin koolimaja tiivas klassi sisselaskmist. Mööda koridori tuli Sander, kelle sünnipäeval ma olin eile käinud. Mina olin õhtul koju läinud, aga osad olid tema poole ööbima jäänud. Sander küsis nimepidi, kus üks mees on. Küsisin vastu, kes see on. Sander vastas, et see mees annab meile keemiat. Mul polnud sel õppeaastal olnud meeles keemia tundides käia, seetõttu ma seda meest ei tundnud. Kuna kooli lõpp lähenes, siis ei pööranud õpetajad enam sellele tähelepanu, kas õpilased tundides kohal käivad. Inglise keele õpetaja andis meile tagasi ingliskeelsed kirjandid, mille me olime Sandri sünnipäeval kirjutanud. Lisaks kirjandile olin ka sõnadetöö kirjutanud. Seal oli õpetaja palju punast tarvitanud. Aga punase tarvitamine ei tähendanud mitte vigade parandamist, vaid õpetaja oli sinna tagantjärele kirjutanud need sõnad, millele mina vasteid olin kirjutanud. Ütlesin, et ma kirjutasin ju teise kirjandi ka. Sain selle ka tagasi. Töö eri osadele oli õpetaja hindeks kirjutanud väga erinevaid numbreid. Osad olid viiest suuremad. Ütlesin, et kust mina tean, mitme palli süsteemis ta hindas. Minu kirjandite juures oli õpetaja ka väga palju punast kasutanud, aga seal juba vigade parandamiseks. Minu jaoks ei olnud probleem kirjandit kirjutades ingliskeelsete sõnade leidmine, aga grammatika vastu eksisin sageli. Viimase asjana märkasin, et kirjandi peale oli kleebitud sedel, kus seletati ära, mida tööle antud numbrid tähendavad. Kui need kokku liita, pidi see arv punkte juba inglise keele lõpueksami eest olemas olema, mille eest maksimaalne punktide arv oli 100. Mõtlesin, et kui ma inglise keele nii kergelt tehtud saan, siis ma ikkagi lähen lõpueksamitele. Matemaatikat ma hetkel ei osanud, aga see oli õpitav. Kirjutamisega olin ma kogu aeg tegelenud, nii et eestikeelset kirjandit kirjutades ei saanud mul mõtetest puudu tulla. Heal juhul võisin nende eest ka hea hinde saada.