Hüljes meres

Jõudsin peolt koju esimesena. Tahtsin konspekti edasi kirjutama hakata. Märkasin, et esimese asjana kirjutasin kogemata Helina ees- ja perekonnanime. Nägin koopiat ühest Helinale saadetud kirjast. Aga see pidi olema võltsing, sest algas sõnadega "Tere kallis Helina!" Mina polnud elusees "kallis" kirjutanud. Siis nägin, et olin hoopis valesti lugenud. Läksin panin tööle Pille arvuti. Aga kuna võisin seal midagi rikki ajada, panin ta kinni tagasi. Teised jõudsid ka peolt koju. Kui nad välisuksel seisid, kostis väljast valju tiksumist. Hüppasin selle saatel üles-alla. Selgus, et see tiksumine luges aega, mis oli jäänud pommiplahvatuseni, et kõik jõuaks ohutusse kaugusesse põgeneda. Plahvatusega taheti tekitada järv. Üks inimene istus hülge selga ja sõitis sellega läbi mere. Meri oli nii lai, et ma polnud kindel, kas nad jõuavad õnnelikult vastaskaldale. Näidati, et hüljes võib ujudes väsida ja põhja vajuma hakata. Seal võtab ta viimase jõu kokku ja tõuseb pinnale hingama. Aga hapniku saamise tagajärjel tema lihased lõtvuvad ja ta vajub lõplikult põhja. Elu võib talle siiski sisse tulla veel selle peale, kui tema ette ilmub naine. Kirjutati, et inimesed pahandavad, et miks nende arvutitesse saadetakse naiste piltidega rämpsprogramme, aga tegelikult on need programmid mõeldud elu päästmiseks.

Mängisin kiirmalet. Otsustasin, et seekord alustan teise avanguga kui kõigis viimastes Metsojaga mängitud partiides. Mängisin Vihmandiga. Väli g2 kuninga ees oli nõrgestatud ja Vihmand pani h3 lipu, kuigi ta oleks pidanud mängima teise värviga. Ta tõstis käigud lõpuni mõlema poole eest. Kolk tegi minu vastu sama moodi. Ütlesin, et nii ei tehta. Kolk selgitas, et ta tõstis minu eest parimaid käike. Mina polnud kindel, kas ta saab aru, millised käigud on parimad. Turniir sai läbi. Ütlesin Ivole, et mul langes reiting ühe turniiriga esimese järgu pealt teisele. Ivo ütles, et Marek sai vist sel turniiril esimese järgu kätte. Küsisin, millist Marekit ta mõtleb. Marek Kolk oli juba varem meistrikandidaat. Ja välkmales ei olegi järke. Ivo ütles, et välkmales olümpiaid ka ei korraldata. Selles ei olnud ma kindel ja seetõttu ei vastanud.

Istusin loengus. Seda tuli lugema üks vastik mees, kellel ei olnud pealmiste riiete all särki. Ma ei saanud kõike tema juttu konspekteerida, sest osa juttu läks kõrvust mööda. Aga mõtlesin, et Tõnisson on kirjutanud, et hariduses pole peamine faktide õppimine, vaid iseloomu kasvatamine. Ja õige iseloom seisneb minu arvates üleolekutundes üleliigse informatsiooni suhtes. Loengupidaja lasi auditooriumis ringi saata paljast naist. Mõtlesin, et kui see minu lauani jõuab, siis mina teda kätte ei võta. Ühe palja naise pani loengupidaja seisma auditooriumi ette ja võttis ise ka paljaks. Seejärel nad lahkusid. Kõndisin värava juurde, et minna mõneks ajaks õppima välismaa kooli. Värav oli keeruliselt lukustatud ja lahti teha ma seda ei osanud. Aga sellele oli joonistatud nool ja selle abil mõtlesin siiski välja, kuidas riiv avada. Välismaa kooli jõudis meie koolist neli õpilast - mina, Krister ja veel kaks tükki. Tutvustati õppejõude. Neid oli kolm tükki ja igaüks oli erinevast rahvusest. Üks neist oli kollane. Kui ütlesime midagi kommentaariks, hüüdis üks õppejõud, et kollastest ei tohi rääkida. Ta võttis kõigil neljal meie koolist tulnul juustest kinni ja viskas meid välja.